Jabur, eks ole!? Või kas ikka on...? NASA pressiesindaja Jerry Culpepper igatahes arvab, et mine sa hullu tea, võibolla peaks natuke rohkem pilku heitma, mis selle asja taga võiks olla. Kas Apollo XI ikka oli esimene missioon, mis laskus Kuule? Ja kui laskuti varem, siis miks seda saladuses peeti? Mis seal Kuu tagaküljel küll olla võis???
Selle ajaloost ja fiktsioonist läbipõimunud mõistatusloo lahendamise keskseteks tegelasteks on McDevitt ja Resnick valinud nimetatud NASA pressiesindaja kõrvale miljardärist ettevõtja Bucky Blackstone`i, kes kavandab ja teeb raamatu jooksul ka teoks (spoiler - sorry...) mehitatud lennu Kuule; kolmas võtmetegija on hr. President - George Cunningham.
Taustast veel niipalju, et läbi kogu teose lahendatakse klassikalist vandenõud: valitsus on midagi kinni mätsinud ja varjanud seda viiskümmend aastat. 2019. aastaks on maailm kliima ja sotsiaalse katastroofi veerel, majandus on jätkuvalt nõder, USA maksumaksjad ei huvitu kosmoseavastustest ja valitsus on NASA eelarve nii piskuks pigistanud, et see on juba sama hästi kui varjusurmas. Ega`s muud kui tulebki erasektoril asjad enda kätte võtta.
Raske on selles teoses mitte näha kriitikat tänasele kosmoseprogrammile, mis pigemini tundub taandumisena, mitte "julgelt sinna minekuna, kus keegi veel käinud pole". Autorid igal juhul kasutavad iga võimalust nahutamaks presidente alustades Nixonist, kuni Obama ja endi poolt väljamõeldud järgmisteni.
Resnick`i stiili ja käekirjaga pole üldse kursis. McDevitt on teoses aga selgelt ära tuntav. Mine sa muidugi tea - vbl just see asjaolu, et naerda sai kõvasti rohkem kui senistes McDeviti kohati surmtõsistes kosmoseseiklustes, mõistatuslugudes ja muististe jahtides, ongi kaasautori teene? Igal juhul loen õnnestunuks just eeskätt Blackstone`i tegelaskuju kogu tema personaliga ja nende omavahelise lõõpimisega. See oli mõnus lugemine, mis erines (samas vägagi sarnanedes) McDevitti Akadeemia sarjast.
Need, kes on harjunud (ja hindavad) McDevitti Benedicti sarjale tüüpilist jupp-jupi kaupa pusleladumist, probleemi lahendamist niidiotsakeste leidmise, kaotamise ja sassi ajamise kaudu, leiavad siit kindlasti ka äratundmisrõõmu. Mina muidugi iseloomulikku kannatamatusega vihastasin end taaskord välja, mõeldes, et ca 25% võrra võinuks seda igipõlist põhjalikkust ja detailsust vähem olla ja tempot rohkem. Kuid kange tahtmine teada saada, et mis siis ikkagi päriselt toimus, kuidas see vandenõu laheneb peaaegu et ei lasknud raamatut käestki lasta, enne kui lõpp kätte sai. Ilmselgelt pole ma ka ainus, kes on McDevittit lugedes taolist frustratsiooni kogenud. Wikipedia vahendusel autori kohta lisainfot otsides leidsin repliigi: "Olles küll veidi ärritav, on see [detailirohkus] McDevitti kirjutamisviisi tugevus, sest näitab tema loodud maailma sügavust." [Steven H. Silver; http://en.wikipedia.org/wiki/Jack_McDevitt]
Kokkuvõttes - annan hindeks viie, sest võlgnen sellele raamatule mõnusa, huvitava ja lõbusa nädalavahetuse. Niivõrd kui see ulmes üldse võimalik, lahterdub McDevitt realismi kategooriasse. Loen ja usun: nii saaks ja võiks küll olla.