Kasutajainfo

Jack McDevitt

14.04.1935–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jack McDevitt ·

Firebird

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (2)
11.2013

Mul on ääretult hea meel, et õnnestub jälle oma lemmikkirjaniku lemmiksarja uut osa esimesena arvustada, hoolimata tõsiasjust, et raamat meiegi kaubandusvõrgus juba nädalaid täiesti saadaval on ning et mina, kes ma selle ju kohe ilmumisjärgselt ostsin, täiesti maha käinud arvustajana alles nüüd teose lugemiseni jõudsin. Õieti võtsin ma pärast kosmosearheoloog Alex Benedicti 5. seiklust «Echo» (ohtrate muude lugemiste sekka) ette Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi tsükli 2. ja 3. osa, ehk romaanid «Deepsix» ja «Chindi», aga need edenesid Benedicti-sarja raamatutega võrreldes kuidagi laisalt ja pikkade pausidega ning pealegi tekkis hirm, et keegi «Firebirdi» enne mind tutvustama jõuab. Mõeldud-tehtud. Raamat sai poole «Chindi» pealt riiulist välja tõstetud, et veenduda, kas viga on minus, McDevittis või Priscilla Hutchinsi sarjas, ning... kahe õhtuga läbi töötatud. Õnneks ei olnud viga minus ega Jack McDevittis.

Kosmiliste muinsuste otsija ja vahendustasu eest kollektsionääridele edasimüüja Alex Benedict, meedias tuntud ka kui «hauaröövel», ja tema palgaline piloot Chase Kolpath ajavad seekord salapäraselt kadunuks jäänud füüsiku dr Christopher Robini jälgi, kelle kinnisideeks olid paralleelmaailmad. Tollases tulevikumaailmas on nimelt üsna levinud ja tihti dokumenteeritud juhtumid, kus kosmoses, kas laevadel või orbitaaljaamades, märgatakse aegajalt ennast mitte identifitseerivaid kummalisi ja justkui täiesti võõra disainiga kosmoselaevu, mis ilmumise järel suhteliselt kiiresti kaovad. Laevad ei kao aga nagu harilikud hüperruumi hüppele minevad laevad - silmapilguga, vaid hääbuvad-haihtuvad mõne minuti jooksul justkui vaatleja pilgu all läbipaistvaks muutudes...

Sellest järeldaski dr Robin, et tegu on paralleelmaailmadest korraks mingi ruumifüüsikalise anomaalia tõttu meie reaalsusse sattunud kosmosealustega. Loomulikult pilkasid ja naeruvääristasid kõik eluajal füüsikut selle ulmeliste teooriate pärast. Igatahes jäi Christopher Robin ühel õhtul kosmoselennult koju naastes oma maja ees koos kohvritega kadunuks. Ta väljus koos pagasiga hõljukist, kuid koduukseni ei jõudnudki. Mees justkui haihtus õhku. Nüüd, kuus aastat hiljem, pakub Robini surnud abikaasa õde oma õemehe kraami Benedicti firmale edasimüümiseks. Ning Alex ja Chase sukelduvad füüsikadoktori kadumise ja paralleelmaailmade müsteeriumisse.

Nagu ikka hakkavad Alex Benedict ja Chase Kolpath uurima kaduma läinud teadlase viimaste elukuude reise ja tegemisi, koguma andmeid tema uurimistöö kohta ning otsima kontakti ta tuttavate, kolleegide ja nende laste, pärijate, lähedastega. Õige pea ilmneb, et dr Robin on enne surma ostnud hulga suhteliselt vanaraua tasemel kosmosesüstikuid ning asunud nendega avakosmoses eksperimenteerima. Justkui püüdes neid kuhugi saata... Viie laeva kered on alles, tuvastatavad, ühest, viimasest nimega Firebird, pole aga kuskil jälgegi... Pole kuskil meie maailmas siis.

Oma uurimistöö käigus põrkuvad Benedict ja Kolpath nagu ikka valitsus- ja armeeringkondade salastamismaaniale, selgub, et ühes kosmosejaamas koostatud kunagi üht neist haihtuvatest laevadest kirjeldav raport on muudetud. Kosmosejaama töötajad, kes seejärel närvivapustusega töölt lahkusid, nägid tegelikkuses tolle viirastuslaeva illuminaatoritest üsna selgelt seal kaptenisillal toimuvat. Nimelt tagus seal üks naisterahvas hüsteeriliselt vastu klaasi ja püüdis justkui kosmosejaama töötajate tähelepanu äratada...

See on Benedicti-sarja kontekstis ülesehituselt ja teostuselt üks kummalisemaid ja mitte kõige tugevamaid episoode. Nii et kirjaniku-skaalal oleks hindeks tegelikult tugev «4+», BAASi-skaalal loomulikult täiesti vaieldamatu «5». Igatahes algab see 350-leheküljeline lugu kole aeglaselt, justkirjeldatud salapärase ja traagilise avastuseni jõuavad peategelased alles 100. leheküljeks, enne seda on ainus sündmustikku koos hoidev müsteerium dr Robini kadumine, kuigi ka selle kohta arvab enamik realistlikult mõtlevaid kaasaegseid, et ju ta oli švipsis ja kukkus koos oma kompsudega lihtsalt üle kodumaja tagahoovis oleva rinnatise jõkke, mis laiba seejärel merre kandis.

Kummaline kompositsioon jätkub, sest süžee edasiarendamiseks vajaliku mõistatuse lahenduse leidmiseks viib McDevitt meie kangelased romaani keskmiseks kolmandikuks Villanueva nimelisse hüljatud maailma – mis ongi õieti teose põnevaim osa. Villanueva on kummaline planeet, ühest küljest on see üks harvu juhtumeid, mil kosmoses leiti täiesti Maa-tüüpi kliima ja loodusega paradiislik maailm, teisalt oli planeedi avastamise ajal juba teada, et paari sajandi pärast läbib vastav tähesüsteem ühe külma kosmilise tolmupilve, mis muudab inimelu planeedil võimatuks. Sellest hoolimata planeet koloniseeriti, kuna tulevase katastroofini jäi aega veel sajandeid. Ja koloniseeriti peamiselt erinevate kristlike usugruppide poolt. Katastroof aga jõudis ühel hetkel kätte ning miskipärast ei olnud enne seda keegi miljonitest asukatest eriti lahkuda soovinud. Osa inimesi õnnestus tolmupilve sisenenud tähesüsteemi planeedilt päästa, väga paljud aga hukkusid.

Lahkudes unustati aga elekter välja lülitada, kui kujundlikult väljenduda. Kõik teenindusrobotid, arvutisüsteemid jmt jäid käima. Ning läksid lolliks, mis tähendas, et kui planeet paar sajandit hiljem tolmupilvest väljus, ei saanud seda enam uuesti koloniseerida, kuna maa peal oli lahti läinud täielik põrgu. Lühidalt võiks öelda, et Bradbury «Kord tulevad soojad vihmad» ja Silverbergi «Raudse kantsleri» laadis isetöötavad kodurobotid ja -arvutid, aga ainult täielikus «Terminaatori» võtmes. Planeet on Benedicti ajaks (mitu millenniumit hiljem) kuulus kui ennast ise täiustavate robotite ja arvutite hullumeelne ja inimtühi maailm, kuhu need kedagi ligi ei lase. Kõik Villanuevale seiklema või uurima läinud ekspeditsioonid on hävitatud. Dr Robini ja tema otsingute jäljerada viib aga Benedicti-Kolpathi tandemi just sinna kuskilt keskarvutist juhitavate robotisüsteemide hüsteerilisele mänguväljakule...

Ei salga, et see oli minu jaoks romaani huvitavaim liin, mitte teose kolmandas kolmandikus jätkuv ja küllaltki põneva lahenduse saav viirastuslaevade otsimine ja leidmine ning sealt pealt inimeste päästmine. Just see Villanueva isetäiustuvate tehisintellektide maailm oleks võinud kujuneda romaani keskseks teemaks, praegu jääb ta kuidagi õhku ja haakub pealiiniga vaid autori kaunis vägivaldsel tahtel, kunstlikult noh. Igatahes toob just selles Villanueva-liinis McDevitt loosse omapoolse versiooni sellest igavesest vaidlusest, mis hetkel tekib tehisintellekt, mis hetkest saab tehisintellekti vaadelda iseseisvana ning mis hetkest võiks tehisintellekti võtta inimesega võrdsena. Ja seda siin romaanis just ühiskondlik-sotsiaalses ja emotsionaalses mõttes, mitte masina tarkuse ja arvutusvõime poolest, kus meist, inimestest ju niiehknaa konkurenti pole.

Igatahes puhkeb Benedicti maailmas tema pöörase seikluse ja ülinapi pääsemise järel Villanuevalt suur arutelu ja torm seeüle, kas tehisintellekti võiks pidada inimesega sotsiaalselt võrdseks ja emotsionaalseks olendiks. Eks autor viitab siin muigega ja läbi lillede neegriküsimusele, paralleele leidub rohkelt, kogu selle ajaloolises arengus ja emantsipatsioonis, alates USA kodusõja aegseist vihastest vaidlustest, kas neeger väärib inimesega võrdseid õigusi, kuni 1960ndate mustanahaliste võrdõiguslikkuse nimel peetud võitluseni välja.

Ühesõnaga. Benedict ja Kolpath on pärast oma imelist pääsemist Villanueva mõrtsukrobotite küüsist valmis planeedi orbiidilt lahkuma, kui saavad palve kelleltki Charlie’lt maa pealt, kes on beeta – nii kutsuvad sealse maailma tehisintellektid ennast ise, ning kes palub härdalt ja dramaatiliselt enda päästmist sealt planeedilt, kuna 1) kardab, et üks hulluks läinud beeta, mis neid robotsüsteeme juhib ja arendab, võib ta lähiajal hävitada ning 2) kuna on end kõik need kohutavalt pikad sajandid seal planeedil kole üksikuna tundnud. Kuigi Charlie visualiseerib ennast alul hologrammi kujul 20-aastase meeldiva noormehena, ei tee ta mingit saladust, et on tegelikult üks paarikümne sentimeetri suurune karp ühe Villanueva linna ühe koolihoone klassitoas, umbes seitse tuhat aastat vana karp, kelle töö enne katastroofi oli koolilaste õpetamine.

Meenutuseks varasematest romaanidest, et Benedicti maailmas on igasse majapidamisesse, kosmoselaeva jm installitud oma TI, kes siis majapidamist/laeva juhtimist haldab, tsivilisatsiooni kõigi infopankadega ühenduses on jne, ehk siis üks arvutisüsteem ja tarkvara, aga teisalt sellise ülemteenri rolli omandanud ja igas kodus nime saanud ning personifitseeritud üksus, kellega suheldakse täiesti vabalt, kellele usaldatakse oma saladusi, kes on programmeeritud olema oma suhtluses täiesti inimlik ja empaatiline, eksisteerima vajadusel inimholona, aga et on siis lõppeks ikka tegu emotsioonitu masinaga või mitte...?

Benedicti ja Kolpathi ees ongi dilemma: kas minna uuesti oma eluga riskides planeedile päästma ühte arvutit, kes/mis seda härdalt palub. Ei ole ilmselt suur spoiler, kui ütlen ära, et romaani lõpus saab Benedictist suur beetade õiguste eest võitleja :) Õieti veenab teda selleks Charlie enda käitumine ja hiljem ka teiste beetade (nagu neid hakatakse üha enam solvava tehisintellekti asemel kutsuma)... Sest ilmneb, et Charlie on nende üksildaste aastatuhandete jooksul muutunud kohati neurootiliseks... ilmneb, et empaatiliseks programmeeritud beetad majapidamistes, kosmosesüstikutes jm ongi tegelikult empaatiliseks muutunud, nende teadvus pole enam pelgalt programmeeritud olema emotsioonivõimeline, vaid neil ongi tekkinud omaenda sõltumatud emotsioonid.

Aga nagu juba öeldud: et ma Villanuevast ja beetadest nii pikalt lobisesin, ei tohiks tegelikult kellegi lugemiselamust rikkuda, kuna see meisterlikult esitatud teema ja süžeeliin on romaanis kõrvaline, taustal asuv. Miskipärast. Aga leidlik, meisterlik ja põnev ehk siis igati mcdevittilik on ka romaani põhiliini, viirastuslaevade probleemi lahendus, mis meenutab juba rohkem sarja varasemate osade kosmilisi saladusi, olgu siis Salud Afari maailma hävimine, koloonialaeva Seeker kadumine, inimtühjana leitud Polarise süstiku lugu või Echo-planeedi hüljatud tsivilisatsiooni varemed.

Lõeptuseks polegi muud öelda, kui et loeme nüüd edasi Akadeemia-romaane ning ootame 2014. aasta sügist, mil peaks ilmuma 7. romaan Benedicti sarjast esialgse pealkirjaga «Coming Home». Ahjaa, sattusin hiljuti lugema kriitiku ja entsüklopedisti John Clute’i hinnangut McDevitti kohta: «the most adult of all writers of adventure sf».

Teksti loeti inglise keeles

"Firebird`is" sisaldub taaskord see, mis McDevitti kaugtuleviku antiigidiileri Benedicti ja tema abilise Chase`i lugudes "kohustuslik" on: minevikust pärit mõistatus, mis osutub niivõrd intrigeerivaks, et Benedict ei suuda sellest eemale hoida, väga vaevaliselt kulgev mõistatuse lahendamine, mis sisaldab endas kokkuvõtteks peategelaste jaoks ka mõnd ohtlikku olukorda. Lõpuks on kõik selge ja natuke aktsiooni siia-sinna on sekka puistatud. Umbes nagu ahjukartul, praekapsas, verivorst ja pohlamoos. Iga aasta seesama kraam, kuid maitseb hea (eeldades, et liiga palju ei saa).

Neli seetõttu, et esiteks on raamat mõnevõrra õhem teistest Benedicti-lugudest, kuid McDevittile omaselt püüdlikult detailne ja alguses tõesti nõnda veniv, et vahepeal juba kippus pooleli jääma... Kui peategelased siis lõpuks müstiliselt kadunud dr Robini ja sama kummaliselt siin-seal ilmuvate ja kaduvate kosmoselaevade jälgi ajades jõudsid sinna inimestest hüljatud eks-paradiisi, Villanuevale, mida asustasid mõrvarlikud tehismõistused ja isetäiustuvad robotid, läks lugu põnevaks. Sealt alates oli raske raamatut käest panna. Teiseks võiks mõelda, et mingil hetkel üht ja sama skeemi korrates võiks ju ka kirjanikul endal tekkida mõte, et kaua võib? "Devli`s Eye" sisaldas vähemasti Mute`i tsivilisatsiooni kirjeldusi. "Echo" puhul leidsid nad lõpuks veel ühe rassi. "Firebirdi" lugedes oli aga ühel hetkel hea meel tõdeda, et noh - vähemasti ei kukkunud Alex ja Chase seekord hõljukiga alla.

Mingis mõttes on säärane detailsus kiiduväärne: McDevitt loob maailma, millega on võimalik ära harjuda. See on nagu omaenda tuttav kodukant. Lugedes on võimalik aru saada, kuidas seal asjad käivad. Sellest ka see jõulutoiduvõrdlus: 99,9% tõenäosusega ma tean, mida ma saan, kui ma selle raamatu kätte võtan. Kuid kangesti tahaks midagi äkilisemat. Eriti kui mahtu on vähem, siis milleks seda kulutada pisiasjadele, mis on juba sarja sinnamaale jõudes lugejale niikuinii selged? Ma natuke kahtlen, kas keegi ikka hakkab Benedicti-sarja suvaliselt sellelt kohalt lugema? Mine sa tea muidugi...

Ehk siis lugu, milles on märksõnadeks paralleelmaailmad, aja- ja ruuminihked, tehismõistuste eneseteadvus, poliitikute lühinägelik juhmus ja eraalgatuse üllas kohus maailma (antud juhul küll siiski "ainult" mõnede aastatuhandeid kadunud laevade ja inimeste) päästa.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023

Autorite sildid: