Jack McDevitt

Kõigepealt leitakse mingi muistne ja töötav galaktiline sidevõrk (millele tuleks juurde panna sildid „Ära puutu, tapab!”), järgnevad tuumasõjas hävinud tsivilisatsiooniga planeet, imekaunis maailm ingleid meenutavate asukatega, kes aga verejanuliselt kontaktööride ridu hõrendavad ja viimaks mingi tohutu tulnukate kosmoselaev, mis näib endast igivana lendavat ja töötavat arheoloogiamuuseumi kujutavat. Ning raamatu lõpus tuleb Hutchil suurt fantaasiat, osavust ja vaprust üles näidata, et tema poolt Maale tagasiviidav kontaktööride seltskond väga väikeseks kokku ei kuivaks.

Hea raamat. Kaasakiskuv, algusest lõpuni põnev. Siin polnud sellist eelmise osa tegevusliini, mis oleks mulle igav olnud, aga seda peab küll ütlema, et mitmed varasematest osadest juba tuttavad süžeed teatud variatsioonidega korduvad. Minu jaoks see aga raamatu üldmuljet ei rikkunud, mulle loetu meeldis ja hinne on ka vastav, viis.

Mis siin raamatus olemas on: mitu head seiklust. Alustuseks suundub Hutch päästma ühes udukogus resideerivaid kodanikke, kelle uurimisjaama juures on "kogemata" sähvatanud "tööle" termotuumareaktsioonid, mistõttu udukogu südames sünnib uus täht. Üle noatera eluga pääsenud ja palju teisi päästnud Hutch kibestub hinges Akadeemia suhtes ja planeerib erruminekut, kui teda meelitatakse jooksu pealt järgmisele missioonile. Nimelt on avastatud raadiosignaal senitundmatult tsivilisatsioonilt. Koht on veider - nimelt neutrontähe orbiit. Aga ühe rikkuri poolt finantseeritav kontakti otsimisele pühendunud seltskond soovib siiski minna kaema, millega tegu. Akadeemia soovib korraldada nö. PR-üritust: kaasa tuleb terve trobikond "rikkaid ja ilusaid", teiste seas Hutchi endine kavaler, kellega asi omal ajal päris vedu ei võtnud. Sisust niipalju, et leitakse satelliidid, mis tiirlevad neutrontähe ümber. Lisaks Hutchi laevale missiooniga liitunud teine alus sattub õnnetusse, mille tulemusena hukkuvad kõik ja avastatakse, et tegelikult on neutrontähe ümber olevad satelliidid osaks sidevõrgust, mis juhatab uurimismissiooni ühe planeedi juurest teise juurde, kus leitakse jälgi teistest tsivilisatsioonidest. Üks probleem järgneb teisele, mõned lõpud on õnnelikud, teised mitte nii väga.

Akadeemia sarjas viljeleb McDevitt ideed, et elu universumis on pigem haruldane ja intelligentsed tsivilisatsioonid veelgi haruldasemad, ja tähtedevahelise lennu tehnoloogiat valdavaid tsivilisatsioone samal ajal, samas kohas võibolla ei olegi rohkem kui üks. Tunne, mõte, et võibolla inimkond siin ja täna ongi üksi Linnuteel on raamatu lehekülgedel lausa ängistavalt reaalne. Mõte, et kui tähti on nii palju, siis peab ju olema mujalgi elu, on keeratud pöördvõrdeliseks: justnimelt seetõttu on ruum on tohutu ja ajaline telg meeletult pikk on tõenäosus, et kahe intelligentse tähtede vahel seikleva tsivilisatsiooni teed ristuvad tühine.

Mis mind suhteliselt juba esimese saja lehekülje juures "painas" oli tõdemus: rohkem kui muud on meil "Chindi" näol tegemist reisikirjaga. Nii nagu meil omal ajal oli sari "Maailm ja mõnda" on siin avastusretked tähtede vahel. Arheoloogial on oluline koht. Ja suur osa emotsioonist on tuttav nendest päevadest kui sai end läbi neelatud "Kon-Tiki" lehekülgedest. Seega kui keegi on nautinud 18. ja 19. sajandi maadeavastajate lugusid ja peab lugu ka ulmest, siis siin on nende kahe žanri suurepärane sümbioos.

Minult kindel viis. Ilmselt suuresti selle tõttu, et mulle meeldivad ka maadeavastajate lood.

Kokkuvõtteks suurepärane raamat, mille lugemist julgen soovitada. Rahulik, usutav, läbimõeldud. Ainsad miinused (minu jaoks): kohati laskub heietamisse ja kohati sureb põnevus põnevates kohtades liigsesse venitamisse.