Lendavad seda erakordset kosmilist kokkupõrget vaatama ning uurima laevatäis tippteadlasi, teine laevatäis rikkaid turiste, kolmas laevake kõmuajakirjanikuga ning paar nädalat enne oodatavat pauku selgub, et peagi tükkideks lendaval Maleiva III-l on kunagi mõistuslik elu olnud. Sellise tähtsa fakti mahamagamine on täielikult Akadeemia aps, paarkümmend aastat tagasi käis nende ekspeditsioon planeeti uurimas, aga kuna kohalik fauna väga vaenulikuks ja tõhusaks osutus ja mõned ekspeditsiooniliikmed nahka pistis, siis lasti planeedilt ülepeakaela jalga ja muistse tsivilisatsiooni jäänused jäid avastamata.
Nüüd tuleb siis päästa mis veel päästa annab ja midagigi kunagistest planeedi asukatest teada saada. Juhuslikult on sealtkandist mööda lendamas juba eelmisest raamatust tuttav kapten Hutchins ja tema Akadeemia kiirkorras Maleivale kupatabki. Et ikka kahekümne neljandal tunnil mingit infot hankida ja mõnigi muistis kaasa haarata.
Ettevõtmine on muidugi ohtlik, asjaga on väga kiire ja muidugi läheb kõik teisiti, kui kavandati. Kõige suurem jama tekib aga siis, kui Hatchins oma kaaslastega planeedil lennuvahendist ilma jääb ja Maleivalt enam minema ei pääse – gaasigigant aga läheneb vääramatult.
Et ka orbiidil olevatel laevadel pole rohkem maandumissuutlikke süstikuid, jääb ainsaks hädiseks pääsemislootuseks paarkümmend aastat tagasi planeedile mahajäänud Akadeemia süstik. Aga sinna on 200 km jalgsimatk raskel maastikul igasuguste tundmatute ja näljaste elukate seltsis järjest enam sassimineva kliima käes. Ja lootus, et kohale jõudes too mahajäetud vanaraud ka tööle hakkab, pole just eriti suur.
Raamat jaguneb nagu kahte ossa, üks on see, kuidas Hutchinsi rühm planeedil seikleb (see liini on minu arvates rohkem moodne seiklusjutt kui ulme) ja teine see, kuidas orbiidil valmistutakse väga erilisel viisil seda rühma planeedilt kätte saama. Seiklused planeedil - sealne olustik, loodus, avastatavad muistised - oli minu jaoks põnev lugemine. See aga, kuidas orbiidil planeedilejäänute päästeplaan välja mõeldi, seda ellu viidi (...ja muudkui keevitati ja keevitati...), kuidas kollane meedia tegutses... ehk siis raamatu otsesem ulmeliin oli mulle igav, no ei haaranud kaasa.
Sarja esimese osaga võrreldes oli see raamat kindlasti kehvem. Näiteks kui esimeses osas valitses pingettekitav salapära õhkkond, mis lõpuks sai mingi osalise, üsna ootamatu ja samuti salapärase selgituse, siis selles raamatus on seda põnevat salapära väga katkendlikult ja sellestki ei arene midagi edasi. Raamatu sündmustik liigub sirgjooneliselt kõige arvatavama finaali poole ja sedasi ilma mingi ootamatuseta lugu lõpebki.
Olles veel veidi mõjutatud sarja esimese osa tekitatud heast muljest, panen sellele raamatule siiski lausa nelja, aga sarja järgmine osa minult küll enam sellist hinnaalandust ei saa...