Selle loo minajutustaja, ulmekirjanik Jake Cobblemere kutsutakse juudi soost ulmelegendi Abraham Baranovi 1971. aastal asutatud Baranovi seminari järjekordsele rollimängule süžeed ja probleemi välja mõtlema: teemaks on ette antud arheoloogilised kaevamised Marsil. Seltskond on mängu ajaks, mingiks nädalaks eraldunud New Yorgi osariigi põhjaosas ühte pisemasse konverentsikeskusesse, neile on korraldatud ühes suures telgis või angaaris omamoodi Marsi maastik ja arheoloogiliste kaevamiste keskkond/miljöö.
Neile iidsete tulnukrasside, artefaktide jm sarnase kraami poolest tiine süžee välja mõelnud ulmekirjanik Cobblemere tuleb ise ühe moderaatorina samuti üritusele kohale, ta on välja mõelnud ka lisa süžeeliini, kuidas Marsil kaevamisi läbi viiv grupp hakkab saama uudiseid, et USAs on puhkenud rahutused, president on sunnitud tagasi astuma ning sõjavägi ja üks kindral võtavad võimu üle. Kuna see NY osariigi põhjaosas isoleeritud konverentsikeskuses tegutsev seltskond tõesti välismaailmaga ei suhtle, muutub kogu see hirmu- ja paranoiaõhustik, mis siis lisab vürtsi «Marsi» liivaluidete alt välja kaevatud iidseile tulnukrassi saladustele, ühel hetkel lugejagi jaoks niivõrd realistlikuks ja käegakatsutavaks, et hakkad lehekülgi tagasi keerama ja uurima, et kas see oli ikka süžee osa või juhtub see nüüd päriselt…
On realistlikke inimsuhteid, on kirjanik Cobblemere’i loodud süžeest tulenevaid eetilisi valikuid ja probleeme, on ka üks kummaline noormees rahutukstegevate küsimustega, millele «stsenaariumi» autor Cobblemere kuidagi vastata ei oska, on ka puänt. Kena ja ilus lugu, mis esitab kokkupressitud kujul McDevitti loomingu tüüpteemasid ja karaktereid. Nii tüüpiline McDevitt tundub see tekst olevat, et ma aru ei saa, misjaoks siia Stanley Schmidti juurde vaja oli või milline oli tema panus. Midagi jäi selles loos aga nagu realiseerimata, miski rahutus jäi õhku, hinge, mingi dissonants provintsiliku ja ajastuid vana intergalaktilise atmosfääri vahel…