Tasapisi hakkab maad võtma teatud seisak, kauged kosmosereisid ja uurimisretked jäävad järjest harvemaks.
Siis aga asub üks hakkaja preili oma aastakümnete eest surnud õe surmapõhjust uurima. Õde oli saabunud tagasi kaugelt uurimisretkelt ja kohe peale seda kadunuks jäänud. Samal ajal kadus veel paar selle uurimisretke osalist ja toimus muidki imelikke sündmusi.
Esimene pool raamatust ongi rohkem detektiivromaan, kus hakkaja peategelane uurib oma õe saatus. Ta saab teada, et uurimisretk, milles ta õde osales, oli kohtunud mõistuslike olenditega, aga see kohtumine läks vastastikuse mittemõistmise tõttu täielikult aia taha ja ekspeditsiooni liikmed otsustasid asjast vaikida.
Seepeale ärandab peategelane uurimislaeva ja läheb ise sinna kaugesse tähesüsteemi asja kohapeale selgitama. Toimub veel üks kontakt, aga kaugeltki mitte edukam, põgenetakse koju tagasi, aga ikkagi järgneb ka traagilisi tagajärgi.
Selleks ajaks on ka valitsusel asjast hais ninas ja kindel soov tulnukate olemasolu maha vaikida. „Me elame niigi hästi, muredeta ja probleemideta, milleks meile veel mingeid tulnukaid vaja on?”
Agar ja visa peategelane korraldab uue ekspeditsiooni sinna kaugesse tähesüsteemi ja viimaks kolmandal katsel luuakse kontaktialge teiste olenditega. Viimaks peab ka valitsus oma esialgset seisukohta muutma ja kahe mõistusliku rassi suhted hakkavad vaatamata kõigile algusarusaamatustele ja meie erinevusele tasapisi arenema.
Ei olnud just kõige säravam raamat. Esimene pool oli rohkem kriminull, teise poole keskel teistkordne tulnukatega kauges tähesüsteemis kokkupuude oli juba pingeline, aga raamatu lõpp vajus jälle ära.
Autori tõstatatud küsimused – kuidas viia läbi esimene kontakt meist erinevate olenditega; kas heaoluühiskond on üldse huvitatud kontaktidest mingite tulnukatega, kes võivad heaolu äraarvamata suunda keerata ja ühiskonna mugavast tardumusest välja raputada – pole ju ka midagi enneolematut. Loetav raamat, aga ehk võinuks lugu kompaktsem olla (ja seega paarsada lehekülge lühem). Neli.