Kasutajainfo

Jack McDevitt

14.04.1935-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Jack McDevitt ·

The Engines of God

(romaan aastast 1994)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Ökokatastroof Maal ähvardab inimkonna eksistentsi. Viimases hädas saadavad valitsused kosmosse hirmkalleid ekspeditsioone, lootuses leida elamiskõlblikke planeete.Romaani peategelased on arheoloogid, kes uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi ainsal terraformimiseks sobival planeedil. Probleem on selles, et rahvas tahab terraformimiseks planeedi pooluste veega üle ujutada, see aga hävitaks kõik algasukate jäänused. Seepärast keelduvad arheoloogid uuringuid lõpetamast ja venitavad terraformimise algusega. See tõmbab neile kaela muidugi kogu inimkonna needuse. Esimene peatükk kirjeldabki arheoloogide palavikulist ja kangelaslikku tööd, võidujooksu terraformijatega.Teises osas otsitakse leitud viidete järgi muistset galaktika suurtsivilisatsiooni. Kolmandas osas avastavad arheoloogid, mille eest muistne tsivilisatsioon jalga on lasknud ning asutakse päästma inimkonda.Esimene kolmandik romaanist on superhea, teine kipub venima, liiga palju loo seisukohast ebaolulisi seiklusi. Kolmas on vahva, kui välja arvata lõpp. Isegi täpselt ei mäleta enam, mis seal oli, aga midagi stiilis ”püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha.“ Kokku viis miinusega.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jälle üks väheseid asju, mis tuleb mitu korda üle lugeda. Rutiinne igapäeva töö, eri ametkondade ainult oma asja ajamine, aga tegelikult läheneb katastroof "And God starts the engine"
Teksti loeti vene keeles

Inimkond otsib elamiskõlblikke planeete, kuna Maad ähvardab ökokatastroof.Arheoloogid uurivad muistse tsivilisatsiooni jälgi senileitud ainsal maasarnastamiseks kõlbaval planeedil. Et planeedimuutmisega alustamise tähtaeg läheneb, tuleb arheoloogidel hakata otsi kokku tõmbama, nende leiud aga muutuvad järjest huvitavamateks... Planeeditöid kavandav korporatsioon, kelle selja taga on suured rahad ja ilmselt väike rikkuritehulk, kellele see kohandatav planeet mõeldud oleks, ei taha tööde alguse edasilükkamisest midagi kuulda... lõpuks õnnestub viimastel arheoloogidel planeedilt minimaalsete ohvritega minema pääseda vaid tänu kapten Hutchinsi meisterlikkusele ja julgusele.

Ja edasi suundutakse taga ajama mingi iidse kõrgeltarenenud tsivilisatsioon jälgi, kes endast galaktika erinevatesse kohtadesse arusaamatu otstarbega ehitisi ja mälestusmärke maha on jätnud.
Tasapisi hakkab tekkima ettekujutus, mida muistne tsivilisatsioon öelda tahtis ja kuidas on tema sõnum seotud meie galaktika erinevate tsivilisatsioonide arusaamatuna näiva 8000-aastase arengutsükliga.

Ning tehaksegi viimaks kindlaks, mis see siinses esimeses arvustuses mainitud „kehatu kurjus” endast praktiliselt kujutab, kuidas käitub. Mis ta aga tegutsema paneb või mis selle kurjuse olemus on, jääbki lugejal teada saamata.
Aga „püssidega kosmonautide poolt kehatu kurjuse mahalaskmist”(?!) minu raamatus küll mitte ei toimunud. Salapärased-surmatoovad Omega-pilved jäid rahulikult Maa poole liikuma.

Raamat meeldis mulle väga. Oli põnev, haaravalt kirjutatud, peategelased olid inimlikud, mõistetavad, arusaadavate motiividega, panid endale kaasa elama. Kogu lugu kattis salapära loor mis tekitas pideva äreva ootuse õhkkonna. Loo lõppedes jäävad mitmedki otsad lahtiseks... Minu arvates oli tegemist väga hea raamatuga. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles

Maa 22. saj. Inimkond on kulutanud ära suure osa ressursse, keskkonna seisund on halvenenud, kliima on käest ära, nälg ja sõjad pidevaks probleemiks. Tehnoloogia areng on jõudnud sinnamaale, et suudetakse lennata tähtedele. Sealt - tähtede vahelt - on leitud mõned asustamiskõlbulikud maailmad. Aga ühel neist elavad kohalikud (sealjuures mitte just erilises harmoonias ja õnnes), teisel (Quraqua) kaevab Akadeemia-nimelise ülikooli teadlasterühm väljasurnud tsivilisatsiooni varemeid välja ja kolmanda suhtes olen juba jõudnud unustada, miks sinna minna ei saanud.

Suurkorporatsioon Kosmik on võtnud ette Quraqua, selle väljasurnud tsivikisatsiooniga maailma maasarnastamise. See käib koos suurejoonelise poolustel tuumalaengute lõhkamise ja jää-asteroidide maandamisega. Teadlased va tüütused on vaja aga eesta ära koristada. Viimasel minutil leitakse sealt viiteid veel teiselegi kadunud kosmilisele supertsivilisatsioonile nn Monumendi-Ehitajatele, kes on jätnud enda poolt rajatud ehitisi mitmetesse tähesüsteemidesse, kaasaarvatud ühele Saturni kuudest. Edasi võtab sündmustik tuure juurde, kuni sinnani, et leitakse kosmiline anomaalia, mis hävitab 8000-aastase tsükliga arenenud tsivilisatsioone.

"The Engines of God" erineb heas mõttes seni minu poolt loetud kosmoseseiklustest. Lugedes on tajutav mingi selline tunne, mida võiks nimetada kosmiliseks üksilduseks. Inimesed selles raamatus ei ole tähtede vahel rännates ja avastusi tehed romantilised kangelased, vaid pigem rändajad üksinduses, tühjuses. Universum on kui kõle tühermaa.

Raamatu headusest võtab ehk natuke hinnet alla probleemi müstilisus. Ka ei olnud Beta Pac`i sündmused kuigivõrd loogiliselt sidustatud raamatu tervikuga (action actioni enese pärast). Kuid kokkuvõttes toob feeling ja McDevitti poolt kasutatud rare-intelligence kontseptsioon koos mõttega elu universaalsusest kõikjal kastanid tulest välja.

Teksti loeti inglise keeles

Mu lemmikkirjanike hulka kuuluva Jack McDevitti romaan «Jumala mootorid» valmistas mulle tõsise pettumuse.On 23. sajand. Maad ähvardava ökokatastroofi tõttu otsib inimkond elukskõlbulikke või siis terraformitavaid planeete. Üks selline on Quraqua. Enne planeedi terraformimise algust teevad Akadeemia arheoloogid seal viimaseid uuringuid – planeedilt on leitud Monumendiehitajate tsivilisatsiooni jälgi. Monumendiehitajad on ilmselt ammu hävinud galaktiline tsivilisatsioon, mis on endast paljudele taevakehadele jätnud maha kummalisi kujusid. Terraformimise algushetk läheneb, kuid arheoloogid ei taha kuidagi tööd lõpetada, kuna leiud muutuvad järjest huvitavamaks.Algab närvidemäng, et kas terraformimist läbi viiv suurkorporatsioon alustab planeedimuutmist, mis tähendaks tuumalaengutega planeedi pooluste jää lõhkamist ning planeedi pommitamist jääasteroididega, või lastakse õilsail teadlasil oma tööd edasi teha ja lükatakse planeedi muutmise algust edasi. Juba see romaani sündmuste lähtesituatsioon on nii läbinisti kunstlik ja ebaloomulik ning jabur ja päriselus mitteesinev, et lugeja haarab peast.Mitte kusagil ei alustataks sellist terraformimist, kui inimesed on veel planeedil. Loomulikult võiks alustada, kui tegu oleks mingite Greenpeace’i laadis roheliste terroristidega, aga pole ju! Lihtsad teadlased. See oleks umbes sama, kui näiteks Tallinna või Tartu mõne suure kesklinna ehitatava kaubanduskeskuse ehituse eelsetel kaevamistel leitakse midagi reaalselt haruldast, mida on vaja pikemalt uurida, aga klaasist tarbimismaja ehitav firma sülitaks sellele, et arheoloogid ikka oma kühvlite ja pintslitega vundamendiaugus istuvad ning alustaks otse nende kaela betoonivalamist.Tänu Akadeemia piloodi Priscilla Hutchinsi, kes on selle hetkel veel kuuest teosest koosneva romaanitsükli läbiv peategelane, leidlikkusele õnnestub arheoloogid väikseima võimaliku ohvrite arvuga planeedilt siiski ära päästa ning tuumalöögid saavad alata.Edasi tuiatakse mööda galaktikat ringi ning otsitakse vastust Monumendiehitajate tsivilisatsiooni mõistatustele ning küsimusele, miks hävivad kõik arenenud tsivilisatsioonid galaktikas 8000 aastat pärast tekkimist ning kas sama oht tabab ka inimkonda.Hüva, ma mõistan, et see on Priscilla Hutchinsi seerias väga oluline tekst, kuna siin tutvustatakse lugejaile esmakordselt Omega-pilvede probleemi, mis saab vist lahenduse alles samanimelises, sarja 4. romaanis. Samuti kinnitan ma, et see on täiesti stiilipuhas arheoloogiline ulmeromaan, nagu on romaani omakeelse väljaande kaanele trükkinud sakslased, žanr, mis mulle väga meeldib.Väite kinnituseks võin öelda, et ju ka kirjaniku Alex Benedicti tsükli romaanid (hetkel samuti kuus) on arheoloogilised ulmeromaanid, küll kriminaalse või sellise paranoiathrilleri koega, aga ikkagi. Ja Benedicti-sari on mu absoluutseid lemmikuid.Aga Akadeemia-sarja esimene raamat laguneb koost, on igav, kohati jabur, eri teemad ja liinid ei moodusta tervikut ning valmistas Benedicti-seeriaga harjunud ulmegurmaanile pettumuse nagu üks väga normaalne aga isikupäratu päevapraad valmistab pettumuse toidugurmaanile.Urmas Roolaid on oma arvustuses maininud salapära loori ja äreva ootuse õhkkonda ning Indrek Rüütel kosmilise üksinduse tunnet, tühjust. Jah, need meeleolud on raamatus täiesti olemas, aga nad on seda palju kehvemal ja tuimemal tasemel kui Alex Benedicti sarja tekstides!Absoluutskaalal on muidugi tegu täiesti hea ja normaalse ulmeromaaniga, mis on isegi keskmiselt põnev, aga kirjanikuskaalal hindan ma seda läbikukkumiseks. Olen oma hinnangutes nii kriitiline ehk just Ulmekirjanduse BAASis raamatule osaks saanud liigpositiivsete arvamuste pärast. Hindamisel ma ju tegelikult autoriskaalat enam ammu ei tarvita, kuna BAASis on liiga palju kretiine, kes täiesti suvaliste sulesoperdajate oopustele häid ja väga häid hindeid laovad ning tunnustatud kirjaoskusega professionaalide töödele rahuldavaid ja mitterahuldavaid hindeid annavad. Just selle absurditsirkuse tõttu siis sellele romaanile nii kriitilise arvamuse järel hindeks hea, sest absoluutskaalal ta seda vaieldamatult on.Lihtsalt minu lootused olid kirjaniku teiste tekstidega liiga kõrgele tõusnud ning nüüd sain teenitud karistuse. Loomulikult loen lähiajal läbi ka ülejäänud Akadeemia-sarja romaanid (7. osa pealkirjaga «Starhawk», mis paigutub ajaliselt tsükli esimeseks ning kirjeldab piloot Hutchinsi noorust, peaks ilmuma novembris 2013), kuna McDevitt on siiski üks mu lemmikkirjanikke ja arheoloogiline ulme mulle väga istub, aga praegu sarja 2. osa kallal pusides (ja mitte eriti kiiresti edenedes) tuleb tunnistada, et pisut madalamate ootustega sellele tekstikorpusele lähenemine on igati mõistlik.Tsükli avaromaani vaieldamatult kesiseim osa oli lõpp. Esiteks muidugi lõpu puudumine, probleemi täielik õhkujäämine ning teiseks see Tarmo Õuemaa arvustuses kirjeldatud lahendus: «püssidega kosmonaudid võitlevad kehatu kurjusega ja lasevad selle lõpuks maha» – täpselt nii muide oligi.
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaoks oli see romaan paras pettumus. Esiteks muidugi see 60-ndate kosmosetehnika, kuid selle oleksin andeks andnud, tegelikult oli kõik loogiline. Samuti mõjus, ütleme, kahetiselt loo aeglane tempo ja pikad kirjeldused (nii kohtade kui inimeste meeleolude), mis loo üsna "elusaks" muutsid. Mida ma aga loole andeks ei suuda anda, on -- spoiler alert! -- põneva koha tekitamine võttega, mida isegi ta enda tegelased mainivad :-) -- tüübid on planeedil olnud 28 aastat ja viimast olulist avastust teevad nad otse enne terraformimise (karmi) algust. No tõepoolest, keegi peab ju surma saama... Sama kehtib ka tulnukaid otsima minnes, kui nad asja eest teist taga antennile otsa põrutavad. Ja siis krabid... JM, nii ei tohi! Ja siis jääb kõik õhku. Olgu, muidugi annan ka teisele osale võimaluse.
Seni on autor ka mulle väga sümpaatne tundunud, nii et oli seda nüüd vaja...
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: