*
Istuvad mingid sõjaveteranid kõrtsus ja meenutavad omi sõdimisi Vietnamis ja arutlevad, et tänapäeva noortel ikka seda õiget sisu pole. Et kui nüüd asjaks läheks, et siis peaks ikka nemad vanamehed ise kõik ära tegema.
See võimaliku tulevase sõja teemal praalimine viib minategelase mõtted taaskord Vietnami ja mehel tuleb taaskord meelde üks kummaline episood sellest sõjast. Sellest kuidas taevast pudenes üks põlev naisterahvas, et välimuselt justkui asiaat, aga kasvult isegi valge naise kohta mehine. Kuidas minategelane vietkongide tule all naisele miskipärast ennastunustavalt appi ruttas jne.
Eks arukas lugeja vaatab jutu pealkirja ja talle saab üsna ruttu selgeks, et kes see naine oli. Igatahes rutem jõuab pärale, kui jutu minategelasele...
Minategelase põgenemine koos valküüritariga on liialt detailselt kirja pandud. Autorile võis ju see oluline saavutus olla, aga mina hakkasin mingil hetkel igavlema.
Olengi hindamisega pisut raskustes ja paneks isegi kolme, aga olevikus toimuv lõpulõik, kus minategelane arutleb tulevikus kindlasti asetleidva sõja ja iseenda teemadel... see lõpulõik sunnib ikkagi nõrga nelja panema. Võimalik, et olen liialt leebes meeleolus, aga siiski...