Esiteks pean kohe ütlema, et ma ei saa aru, milleks seda järge vaja oli. Midagi olulist ta eelmisele loole ei lisa... pisut «partisaniromantikat» ja eelmise jutu lahendite kordust.
Sedapuhku lähevad noored ise minevikku.... selgub et need ajaväljageneraatorid ei ava minevikku, vaid hoopis tee mingisse alternatiivminevikku.
Noh, seal on see minevik veel õnnelikum... lahingus saab vähem partisane surma... iga inimelu on ju väärtus!!! Aga see kõik ei mõju üldsegi veenvalt, kuigi vist oleks pidanud.
Iseäranis naljakalt mõjus mulle veel lugemisel see, et kuulasin taustaks ansamblit «Cocteau Twins». Verised lahingud Brjanskimaa metsades ning eeterlik unistav muusika... iseäranis perverssed vastandid.
Igatahes teist korda ma seda juttu lugeda ei kavatse... soovitan vaid samasugustele põhjalikele idiootidele (nagu ma ka ise olen), et kes tahavad teada, et mis seal järjes siis toimub. Teised võivad suure kaarega mööda minna!