«Karda elavat» on autori loomingus just selline üleminekuraamat, sest tüüpilise ulmega on siin vähe pistmist.
Raamatut alustab sõjalis-patriotlik kriminaalromaan, mille arvustamiseks pole ulmekirjanduse BAAS küll see õige koht! Siis järgneb jutt, mis on üsna tavaulme raamidest väljas, kuid samas ka mingit uut kvaliteeti ei loo... mõjub pigem lihtsalt sellise visandina. Raamatu kolmas tekst on kõige lähemal sellele, mida võiks pidada talutavaks ulmeks ning neljas tekst on kõige lähemal kanoonilisele SF-ile. Kahjuks pole ka need tekstid kuigi säravat lahendit saanud.
Kokkuvõttes üsna kurvaks tegev raamat. Sergei Abramov oli andeks ja üsnagi omanäoline kirjanik, kes oma kirjandusliku karjääri alguses avaldas enamuse oma tekstidest isaga kahasse. 60ndate teisel poolel ja 70ndate alguses olid kaasautorid Aleksandr ja Sergei Abramovid nimekas ja hinnatud loominguline duo. Ei tea mis põhjustel, kuid kümnendivahetusel hakkasid ilmuma ka tekstid, mille autoriks oli ainuisikuliselt Sergei Abramov. Alguses olulist erinevust tekstides polnud, kuid mingil hetkel hakkas Serge Abramov üha enam kaugenema ulmekirjandusest selle traditsioonilises mõttes, tema tekstid muutusid ääretult moraliseerivateks ja nõukogulikeks. Kogumik «Karda elavat» ongi raport sellest vaheetapist, sest pisut hiljem sumpas Sergei Abramov päris sinna literatuuritsevate linnafantaasiate sohu.
Kogumik hiilgab veel ka kehva eestikeelse tõlkega ja kiireltlaguneva köitega. Hinnang – mööduv nähtus, mille aeg on praktiliselt mööda saamas. Hindeks (nõrk) kolm!