Samas tekib küsimus, et milleks see kõik, olen seda juttu mitu korda lugenud, aga tõtt öelda pole siiamaani aru saanud... mis selle kõige mõte oli? Noh, et jälgivad ja testivad need muu ruumi asukad meid... noh, ja mis siis?
Minu arust on see suht ideaalne näide sellest, kuidas liigne literatuuritsemine hukutab potensiaalselt hea loo.
Lummas ka see, et lugu oli suht irooniline nõukogude elu suhtes (kuivõrd see sel ajal üldse võimalik oli?)... aga isegi see ei võimalda jutule rohkem kui kolm panna.
Häiris ka tõlge, ma pole küll originaali lugenud, aga see mis eestikeelsete kaante vahel oli, see oli üks kogum russitsisme... saaks kindlasti paremini, aga selle loo puhul poleks korduskatsed soovitavad, isegi Sergei Abramovil on vähemasti kümmekond paremat teksti.