Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algerno...
Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui ...
Kui kogumiku "Nelja aastaaja aed" lugude peale žanre jagada, on see kindlasti samasorti lugu kui "Must isand kõrvalkorterist". Aga kõvasti parem. Peategelane on samamoodi veidi pidetu noor naine, kes päriselt ei tea, mis oma tulevikuga teha. Ka tema kõrvalkorterisse kolib veider tundmatu mees. Nii Reiseli kui Tamme lugude tegevus Tartus. Ja lisaks on suurte probleemide aluspõhjus armukolmnurk!!!
Õnneks on Reiseli lugu palju parem. Tema puhul on tegelaste esitamine arenguga (pööratud mulje tegelasest on väga tore praktika muuseas), jutu sees on tore ajalooline episood meeldivalt õiglustundeta tegelastega (ongi nii, et head saavad alailma peksa, sest tugevaid ei huvita, kui keegi on süütu kõrvalseisja) ning armu- - olgu, keppimiskolmnurk - loogiline põhjus, miks asjad on nagu on. Mitte otsene, vaid aja jooksul teisenenud ja veel teisenenud needus ja sellega kaasnevad nähtused. Arukas.
Teine tore vahepala Püssirohukeldris tegelastega, kes samuti pole päris need, kellena paistavad. Ja SEE pealkiri - "Tartu on minu linn" - on tegelikult paremini põhjendatud kui Tamme oma. Ehkki veidi vähem kõlav.
Tempo on hea, areng toimub, algus ja lõpp on - hea lugu!
Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekri...
Hoolimata ülivõrdes kiidusõnadest hakkasin seda romaani lugema üsna madalate ootustega - "ulmekriminull korporatiivsest maailmast ja telepaatidest" kõlas surmigavalt. Kriminullid mulle üldiselt ei meeldi ja ka käesolevas romaanis pühendati suurt tähelepanu mõrvajuurdlusele, mille detailidesse lugeja justkui põnevusega süüvima peaks... aga milleks? Tappis üks rikkur teise ära, kumbki polnud tegelasena sümpaatne - miks ma peaksin lugejana hoolima sellest, kas ja kuidas see juhtum lahendatakse? Samas autori stiil on värvikas ja põnev - näiteks tulevikurikkurite dekadentlike meelelahutuste ja telepaatide omavahelise suhtluse kirjeldused või peategelast romaani lõpupoole haarav kummaline hullus. Või romaani mõistatuslik ja pahaendeline pealkiri, mille tegelik tähendus avaneb lugejale alles päris lõpus. Samas pean ma psühhoanalüüsi sissetoomist selgelt miinuseks ja kogu sellest freudismist arvan ma umbes samamoodi nagu John W. Campbell. Kokkuvõttes üsna vastuolulisi tundeid tekitav romaan, mida otsustasin kokkuvõttes hinnata "3+"-iga.
Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõl...
Mahkra on läinud nii heaks, et olen armukade. Minu nõuded jutule: et oleks algus ja lõpp mõlemad, sisuline loogika kannaks ja toimuks mingi areng - näiteks mõne tegelase karakteris, aga võib ka näiteks ühiskonnakorralduses. Tundub maru lihtne? Oh, vennad ja õed, see on nii harv ... Aga selles loos on kõik olemas + lugu on vägev, aga seda kannavad tegelased. Ma armastan häid tegelasi. Head tegelastega võin praktiliselt sündmusteta lugu ka lugeda ja pärast rahul olla. Kui nüüd natuke üldist juttu ajada, siis Mahkra areng kirjanikuna on väga muljetavaldav. Ei, ma ei ole temalt kõike lugenud, ent piisavalt palju siiski, et näha, kuidas ta liikunud on. Algul olid lihtsad madinad, kus kõige tugevam oli tegevuseosa, tegelased olid skemaatilised. Täielised troobid. Siis tuli nüke - pealtnäha skemaatilised tegelased osutusid millekski muuks. Nad olid ikka veel skemaatilised, aga skeem oli hoopis teine, kui algul mulje jäi. Õigemini, jäeti meelega. Ja siis kasvatati tegelastele liha luudele - algul tundub, et tegelane on skeem, aga hiljem selgub, et ta on inimene oma ajalooga, oma tunnetega, tema otsused on mineviku tegude, otsuste, nende kahetsemise või mittekahetsemise mõjul sündinud, ja ma elan neile inimestele kaasa. Mahkra naudib ikka veel troopidega mängimist. Annab lugejale "jajah, see tegelane on vana sõjahunt, see on tema ustav sõber, see tüütu pedant, see on selle loo kuri." Ainult et kuri ülbe pahalane, kes arvab, et tema (aadli-) "roheline" veri teeb ta teistest paremaks, on välimuse, kasutatava keele ja kommete osas see, kes mujal selgelt "õilis metslane" oleks. Selge häälega naisterahvas, kes esimese hooga tundub "see on see Hea Ohvitser, kes õpib natuke kavalust sisse ja saab lojaalseks" osutub esmalt "tüütuks pedandiks" ja siis võtab inimlikud mõõtmed, tema otsused ja nende tegemisest keeldumine saavad uue tähenduse ja ta on keegi muu, kui esma- või ka teisel pilgul tundub. "Vana sõjahunt" ja "tema sõber" arenevad ja muutuvad ka, üks loo käigus, teine sellevõrra, mida me tast lugedes teada saame. Noh, ja siis tegevus: findi findi fint. See tegelane oletab, et teised teevad NII ja saavad siis topeltlõksuga tünga. Ainult et topeltlõksu vastu on oma meetod igaks juhuks tarvitusele võetud. Ainult et tegelikult lõksuseadja arvestas sellega, et ka teine lõks võidakse ära lõhkuda, ja tal oli kolmas plaan - ja nii edasi. Selle juures muutuvad ka osaliste motiivid. Karakterid arenevad. Pooled ei ole paika pandud, kes kelle vastu. Saab ära kasutada nüket, mis algselt teise vaenlase vastu välja mõeldud. Miski pole kindel, kõik on loogiline. Palju arengut. Palju põnevust, mis jõud siis ikkagi kelle meeles peale jääb. Minu kui lugeja peas on, et kui need tegelased kosmosest välja võtta ja kuskile realistlikku maailmaossa ümber panna, saaks peaaegu sama hea loo. Aga ma saan ka täiesti aru, miks Mahkra seda ei teinud. Või noh - oletan. Ega ma tegelikult tea, mis ta mõtles. Mina kirjutan niimoodi: lükkan tegelased ja situatsiooni kuhugi tavamaailmast välja ja saan seega teha, mis ise tahan. Mul ei ole vaja peensusteni uurida, kas sel ajahetkel täpselt neis oludes oleks see ja see võimalikud. Mul on minu visioon ja ma ei pea rangelt kinni pidama ajaloolisest tõest või millestki taolisest. Võibolla tegi Mahkra samamoodi. Mõtles vabalt. Ma loen jutuvõistluse lugusid tagantpoolt ettepoole ja see - kolmanda koha lugu - on praegu raudselt kõige parem olnud. P.S. Jah, oligi kogumiku kõige parem.
Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaals...
Lugu tellimustööna vanasse mõisahoonesse sissemurdvast raamatuvargast on küll enam-vähem normaalselt kirja pandud, ent midagi huvitavat selles loos minu jaoks polnud.
Miinused: * kohutavalt nüri põhiplott* otsekõne nagu kehvast noortekast * Cara ja Frank - mille k...
Miinused: * kohutavalt nüri põhiplott * otsekõne nagu kehvast noortekast * Cara ja Frank - mille kuradi pärast naine JÄLLE samasse võrku ronis??? Aga noh, noored ongi uskumatult lollid. Plussid * Jutustamisviis - mängu "kui oled seda teinud, jood" raamiks võtmine oli väga hea leid. * Peategelanna mõjus päris usutavana - sittade otsuste ja vanemliku külma kohtlemise tulem, noor ja väsinud. * Kardetud armulugu ei tulnud. * Peategelanna isiksuslik areng - ma olen tegelasarengute suur fänn ja siin oli olemas. * Pealkiri on hea. Neutraalsused * tegelased * kui palju/vähe me toimuvast teada saime Ehk: jutt oli struktuuri poolest huvitavalt jutustatud, aga kehvapoolses keeles. Olid enam-vähem tegelased. Saaks halvemini, saaks PALJU paremini, ent kui võtta, et neid kirjeldati peategelanna vaatepunktist, vbla kõlblik. Põhiplott oli nii jabur, et ei aja isegi oksele. Ikka peavad sees olema maailma hävitamiskatse, maailma päästmine ja nässus armusuhted kõige põhjuseks?! Aga vaatepunktitegelane oli tegelikult päris kõlbulik ja temas toimus läbi jutu sisemine muutumine. "Pole mõtet midagi teha, nagunii läheb nurja" asemele tuleb: "Tegelt ei tea kunagi, mis saab. Proovin!" Nii et rahuldab ära. Napilt.
Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks p...
Salapärane õhustik ja loodud lähituleviku-maailm on päris hästi välja kukkunud. Miinuseks võiks pidada vast teatavat lõpetamatust - lugu katkeb suvalises kohas ja tundub, nagu see oleks osa millestki suuremast.
Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud te...
Loo idee on vanamoodne (teadlaste tehtav katse ja selle eetilised tagajärjed), ent kirjeldatud tehnoloogia on moodne ja autor ka ei moraliseeri eriti. Minu meelest täitsa korralik lugu.
Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema...
Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju: ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte lä...
Tuleviku-Eestis toimuv natuke "Blade Runneri" moodi lugu ehk siis peategelased kütivad ülekäte läinud androide, täpsemalt on loo keskmes perverdist omaniku vastu mässu tõstnud seksiandroid. Vahepeal põikab tegevus ka Lätisse (Eesti-Läti piiril paikneb piirikontroll ja Võnnus ehk Cesises tegutsevad islamivõitlejad). Natuke on paralleele ka autori antoloogias "Eesti nõid" ilmunud looga "Valvur". Hindeks kokku "4-".
Täitsa tore lugu. Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on...
Täitsa tore lugu. Hea tempoga, meeldejäävate tegelastega. Isegi veits vänge "valge rass ja cis on ainus õige tee igavest!" ei oleks punkti alla võtnud, aga lõpp on kiirustatud. Kogu aeg liikusid sündmused õige kiirusega, õudused olid jälgid, neisse suhtuti samas just nii, nagu ma professionaale ette kujutan suhtuvat, mhmh, tume ja seadusteta piirkond, kaklused, laskmised, kuidas küberkeha töötab, kõik on tore ... ja siis korraga ülikiire algusstseeni tagasipõrge, "Jaa, TEMA on süüdi!" ja ongi kohe läbi ka. Kiire hakkas või ei viitsnud enam =)?
"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduski...
"Õudusesarv" on autorikogu, mis esitab ühe valiku 20. sajandi algusperioodil tuntud Briti õuduskirjaniku E. F. Bensoni lugudest. Tegemist on huvitava ja omanäolise kirjanikuga, kelle mõnedest parematest paladest oli varem tõlkes ilmunud lugu "Tornikambris" - ja isegi pärast selle kogumiku ilmumist leidsid hilisemates antoloogiates veel oma koha täiendavad tõlked juttudest "Kuidas hirm pikast koridorist lahkus" ja "Tõugud". Mulle on kõik need mainitud kolm lugu üldjoontes meeldinud, seega tekkiski huvi ka suuremat valikut vaadata.
"Aednik" (1922) (3/10) on mingis mõttes hästi valitud avalugu, kuna see paneb paika, kui britilik kõik on. Peategelane läheb siin külla sõbrale, kes on koos abikaasaga puhkusel - eesmärgiga päevad läbi golfi mängida (naine tegeleb oma hobidega). Kuid golfiväljakule jalutades jääb sõpradele silma vana aednikumaja, kus hetkel enam kedagi ei ela. Olustikupildina oma ajast on see lugu täitsa kena, muidu aga kahjuks hirmus igav.
"Nägu" (1924) (6/10) on aga hoopis teisest puust. Siin on peategelane näinud väikese tüdrukuna korduvalt ühte õudusunenägu. Vahepeal on see lakanud teda kummitamast, kuid nüüd, kui ta on täisealine ja abielus, naaseb see hullemana kui varem. Kuigi lugu kulgeb üsna klassikalise skeemi järgi ja üllatustevaeselt, on see hästi komponeeritud ja väga hea õhkkonnaga - ning üllatavalt kaasaegse maiguga. Õudusloona üks paremaid siin kogumikus.
"Pühamu" (1934) (4/10) on lugu, milles peategelane viitis noore poisina ühel suvel aega veidrikust onu ja tema lähikondlaste juures. Aastaid hiljem sureb onu äkki kummalist surma ning peategelane kolib oma õe ja tolle väikese pojaga onult päritud maamajja. See lugu on huvitav, kuna sellel oleks nagu kaks väga erinevat poolt. Tagasivaade lapsepõlve on suurepärane, pinev ja huvitav - kahjuks on aga kaugelt pikem olevikus toimuv tegevus üsna lohisev ja igav.
"Tempel" (1924) (4/10) on taas lugu, kus kaks sõpra lähevad koos puhkusele, et golfi mängida. Metsas jalutades avastavad nad eraldiseisva tühja majakese, mis üllatuslikult on võimalik väga soodsalt üürile võtta. Selle loo teeb pisut erilisemaks endisaegsete paganlike druiidide kasutamine üleloomuliku mõju rollis - see on hea materjal! Muus osas pole see siiski kahjuks liiga huvitav.
"Jaht Achnaleishis" (1906) (6/10) on täitsa põnev oma silmatorkavalt eristuva temaatika poolest. Väike seltskond otsustab siin üürida väga soodsalt saada oleva jahimajakese Šotimaal, et puhkus küttides veeta. Kohale jõudes tundub aga kummaline, et ümberkaudsetel nõmmedel on palju hiigelsuuri süsimusti jäneseid - ja kohalikud keelduvad mingil tingimusel neile viga tegemast. Andekas on see, kuidas siin on õudusloo hirmsateks sissetungijateks hoopis peategelased.
"Telliseahjuga maja" (1908) (4/10) on põhimõtteliselt täpselt seesama lugu, mis "Aednik". Kaks sõpra üürivad kummaliselt odavalt saada oleva maja, et veeta seal kalapüügipuhkus. Nagu ilmneb, on majas palju maale ühelt ja samalt kunstnikult, mis kõik on kuidagi seotud lähedalasuva telliseahjuga. Neid kahte lugu võrreldes on "Telliseahjuga maja" siiski pisut parem, sest kõheda õhkkonna kujutamine on siin isegi täitsa korralik.
"Negotium Perambulans" (1922) (6/10) on ka muidu hea ja korralik, aga sisu poolest lausa selle kogumiku üks suuremaid üllatusi. Peategelane veetis siin loos noorena palju aega oma tädi juures eraldatud Cornwalli kalurikülas ning nüüd tõmbab teda täiskasvanuna sinna tagasi. Lugu tundub sajaprotsendiliselt ja parimal viisil lovecraftilik - kuid on kirjutatud aastaid enne viimase märgilist lühiromaani "Vari Innsmouthi kohal".
"Õudusesarv" (1922) (6/10) on taas üks jutt, mis on põnev just oma teema tõttu. Peategelasele jutustab siin sõber ühes Saksamaa mägikuurordis seda, miks lähedalasuvat mäetippu Õudusesarveks kutsutakse. Tõesti, sada aastat tagasi võis veel ehk tunduda, et isegi siin Euroopas on kaardil mõned valgemad laigud, kus sellised tundmatud koletised peituda võiks. Siin on tähelepanuväärne nende olemusest tulenev vaistlik jälestustunne, mis on tõesti hästi kujutatud.
"Sammud" (1926) (6/10) on samuti üks klassikalise skeemi ja lihtsa käiguga, aga ikkagi hea õuduslugu. Egiptuses elav üsna moraalivaba Briti ärimees laseb muu hangeldamise käigus ühe pere kodunt välja ajada ning vana pereema neab ta ära. Õhtul klubist koju minnes hakkab ärimees enda taga samme kuulma. Mulle see lugu tõesti meeldib, ainult puändi osas on kahetised tunded - lugedes kõlab ägedalt, aga pärast mõtled, et see on ju pisut... tobe?
Olevus elutoas (1908) (2/10) on lugu, mida peategelane jutustab oma hiljuti surnud sõbrast. Surma peavad kõik enesetapuks, aga tema teab, et sõber oli juba mõnda aega tegelenud mingi olevuse teisest dimensioonist välja meelitamisega. Olles paaril seansil osalenud, on peategelane üsna veendunud, et tegemist ei olnud tühja posimisega. Siin kogumikus on päris mitu juttu kokkuvõttega "korralikult kirjutatud aga lihtsalt igav" ja see lugu läheb igavuselt nende seas päris viimasele kohale.
"Hr Tilly seanss" (1922) (5/10) on veel üks selgelt eristuv jutt - siin saab peategelane kohe alguses õnnetuses surma. Kuid kuna ta oli niikuinii teel spiritismi-seansile, otsustab ta vaimuna kohale minna, et näha, kuidas see üritus nii-öelda teiselt poolt välja näeb. Kerge satiirina on see tegelikult päris korralik ja pani isegi mõnes kohas muigama. Mitut sellist lugu ei oleks näha tahtnud, aga üks annab sellele kogule midagi juurde küll.
"Ahvid" (1933) (1/10) on kogumiku kaugelt kõige nõrgem jutt. Iseenesest ei ole halb mõte kirjutada õudusjuttu, mis seob loomkatsete tegijast kirurgi ja egüptoloogi, kuid selle teostuses siin on täiesti arusaamatuid ja loogiliselt seletamatuid käike, mis panevad juba lugedes pahaselt pomisema. Kui see oleks kellegi esimene kirjatükk, siis soovitaksin selle katsetuseks lugeda ja kuskile sahtlipõhja jätta.
"Mereröövlid" (1928) (8/10) seevastu on kaugelt parim lugu siin kogumikus. Siin on peategelaseks keskikka jõudnud mees, kes on ennast kogu elu töösse matnud ja polegi väga hoolinud sellest, et tema vanemad ja õed-vennad on kõik üsna varakult elust lahkunud ja tema ihuüksi jätnud. Kuid ükskord Cornwallis töö asjus kaevandusi külastades möödub ta oma tühjana seisvast ja lagunevast lapsepõlvekodust ning mälestused tulevad hetkeks tagasi. Lugu on tõeliselt ilus, olgugi nukra tooniga. Eriti just lõpp on väga mõjus, vahest just sellepärast, et selgelt on võimalik ka teistsugust lahendust oodata. See lugu on kogumiku ehteks ja juba ainult see üksi tasub raamatu kätte võtmist.
Tervikuna on mul selle autorikogu üle ikkagi hea meel. Kuigi päris paras hulk lugusid siin pakuvad vaid ajaloolist huvi, on ka nende puhul vähemalt võimalik heita põnev kõrvalpilk sajanditaguse Briti kõrgema keskklassi toimetustesse. Samas on siin ka paar tugevat klassikalises laadis õudusjuttu ("Nägu", "Sammud") ning veel mõned, mis ühel või teisel põhjusel esile tõusevad ("Jaht Achnaleishis", "Negotium Perambulans", "Õudusesarv"). Imeline lõpulugu "Mereröövlid" oleks aga auks igale kirjanikule.
Hinnang tervikule: 5/10 (võttes arvesse nii tugevusi kui ka nõrkusi)
Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonideva...
Lugu algab tänapäeva Eestis toimuva linnafantaasiana, ent läheb siis üle hoogsaks dimensioonidevaheliseks rännakuks. Minu meelest jäi see lugu kuidagi pealispindseks, mistõttu "rahuldavast" kõrgemat hinnet ma sellele panna ei suuda.
Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena?...
Loo alguseosa põhjal ootasin midagi halba. Mida?! Keegi sureb ja saab uue elu D&D tegelasena? Kui lame saab olla?!
Aga üsna kiiresti hakkas tore.
Tõepoolest, vana rollimängija - oo, professor oli D&D-d kaua mänginud - seiklejapuu ülesehitus ning spetsiifiline-olemuslik viis kasutada ära reeglites ette nähtud loitse ning erioskusi osutus korraga armsaks, naljakaks ning viis kogu müstilis-maagilise riigi muutuste teele.
Kui ehitada endale tegelane, kelle vastupidavus ja tervisepunktide tase on nii madalal, et jalga astutud klaasikild tapab, aga siduda ta samas templiga, kuhu keha alati pärast surma tagasi saabub ja isik taaselustub, saab juba eksisteerida. Kui oma madalate tervisepunktide arvelt võtta õpivõimet ja mõned kasulikud erioskused, saab eksisteerida kavalamalt. Ja kui lisaks on valitud oskus osata kõiki keeli, võib muuta kõigi kohatud olevuste maailmaga suhtestumist ja sinna, kus on sõda, tuua läbirääkimisi.
Rohelise Rahu gild (ehk ilmsesti Greenpeace) on tegelikult ju väga oluline gild ja võiks imestada, miks seda juba ammu loodud pole - ent kui palju on vanu D&D spetsialiste, kes tunnevat mängumehhaanikaid põhjani ja saavad ühtlasti uue elu? + nad peavad tahtma seda just D&D maailmas elada ka veel.
Ilmselt mitte eriti palju, nii et lava on valmis Professori esileastumiseks. Lava on armas ja hell, päriselt vastikuid tegelasi õieti polegi ja küll teised saavad pärast loo lõppu ka haldjatega kaubale, selles olen ma kindel.
Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu...
Autorinime ja pealkirja järgi oleksin eeldanud Conani-laadis fantaasialugu, ent sedapuhku on tegu hoopis vanamoodsa pulpiliku kosmoseooperiga, mis on omas vormis hästi teostatud. Meenutas muuhulgas natuke Jekmovi loomingut.
Minu jaoks hästi mõttetu luguSelline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen säära...
Minu jaoks hästi mõttetu lugu Selline, mida vist kunagi ulmeformaadis tavaliseks peeti. Olen sääraseid isegi lapsena lugenud ja nautinud. Nii 30 aastat tagasi või nii. Mitte ühelgi tegelasel pole rohkem kui ühte plaani. Kõik on täpselt need, kellena neis esitati Hoolikalt meigitud ja teaduskonverentsil kohatuna tunduv keskealine daam on väga jõukas ning seal ebatavalist soovi esitamas. Kandiline kohe-näha-mölakas ähvardab piinamisega ning on tegevnats. Kellelgi ei tundu olevat "olen ülitüüpiline seejasee" -kasti väliseid nõtteid. Ainus, kes käitub mõnevõrra ootamatult, on peategelane ja tema käitumise ootamatused tulenevad sellest, et me ei saa tema kohta mingit välist muljet ning seestpoolt näib ta erakordselt kiretu isikuna. Samas ei saa öelda ei selle ega nende lugude, mida lapsena nautisin, kohta, et neis ei sisalduks mõtlemapanevat ainest. Sisaldub ikka. Mis on inimese olemus? Kuidas on eetiline sellega toimida, kui olemust saab muuta? Kes tohib otsustada, mis on eetiline, mis mitte? Mis tingimustel? Need mõttekohad on jutus olemas. Ja on ka mingi lahedus. Loo lõpp. Lõpp oli minu meelest selle jutu parim osa. Parasjagu ootamatu ja sellisena väga nauditav. Aga enne hakkas lugedes ikka hirmus igav. Mind ei huvitanud ühegi vähegi aktiivsema tegelase saatus. Professor Rudolf veidi huvitas, aga temaga tehti, mitte tema ei teinud. Mul oli täiesti ükskõik, mis saab sellest ühiskonnast, tegelaste maailmanägemisest, eluplaanidest - lihtsalt ükskõik. Selline ei saa minu jaoks hea lugu olla. Ma otsin kirjanduses teisi kvaliteete.
Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ...
Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ka antoloogiasse Year's Best Hardcore Horror, vol 4 (2019).
Kui loo keskseks teemaks on imiku ära söömine päise päeva ajal keset tänavat võõra mehe poolt, siis sõna "räige" on ilmselt esimene, mis selle kirjeldamiseks pähe tuleb. Peategelane näeb tänaval, kuidas keegi suurt kasvu mees kõnetab lapsevankriga jalutavat ema, teeb esialgu niisama komplimendi nunnu lapse kohta, aga siis haarab vankrist lapse ja sööb selle enam-vähem ühes tükis ära. Mehe suu muutub söömisakti hetkeks hiiglasuureks. Peategelane ja veel üks mööduja püüavad toimuvat takistada, aga ei suuda. Siis aga olukord muutub - appi karjunud õnnetu ema on justkui ära tehtud - "Mis laps?" küsib ta. "Pole mingit last olnudki." Ka lapsevankrit pole enam. Peategelane arvab, et tal on luulud ja kui politseisse helistada, on tema see, kes ära viiakse. Lapseõgardist jõhkard teeb ettepaneku minna baari ja võtta üks naps - ta lubab selgitada. Selgitus tuleb, aga asi pole siiski nii lihtne. Tung teatavaid imikuid - tulevasi Hitlerid ja muid kurjategijaid - ära süüa pole mingi meeldiv tung ja seda on võimalik nakkuse teel teisele inimesele edasi anda.
Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasu...
Tänapäeva Jaapanis peab üks maffiajõuiguga ühinev noormees enda sobilikkuse tõestamiseks ühe kasutu bürokraadi ära tapma. Ülesanne osutub oodatust keerulisemaks ja sekkuvad tumedad jõud...
"Halloweenipuu" on noortele suunatud fantaasiaromaan, mõnede tumedamate toonidega. Lugu algab ühe...
"Halloweenipuu" on noortele suunatud fantaasiaromaan, mõnede tumedamate toonidega. Lugu algab ühes Ameerika väikelinnakeses, kus on kätte jõudnud halloweeni-õhtu. Seltskond kaheteistkümneaastaseid poisse on just kostüümid selga saanud ja asutavad end kommijahile. Kuid üks nende seast, nimega Joe Pipkin, ei saa tulla, sest ta tunneb ennast halvasti.
Ülejäänud kaheksa poissi lähevad ilma temata, kuid tajuvad selles natuke halba eelaimust. Lõpuks jõuavad nad linnast välja, suure sünge majani, kus elab härra Moundshroud ja kus on puu kõrvitslaternaid täis riputatud. Salapärane Moundshroud hoiatab neid, et Surm on Pipkini kinni võtnud ja ainus võimalus teda päästa on rännata koos läbi kogu Halloweeni aja ja ruumi.
Ma olen seda raamatut varem korduvalt lugenud ja sellest on mul ainult head mälestused. Ilmselgelt on tegu teosega, mis on just noorematele suunatud ning teise kuulsama Bradbury kirjutatud oktoobriromaani "Vist on kuri tulekul" süngust ja sügavust selles pole, isegi kui ühe poisi surmaoht ikkagi "Halloweenipuu" kohal hõljub. Kuid samas meeldib mulle väga just siinne halloweeni-käsitlus.
Ma olen isegi olnud kunagi pisut tõre selle osas, kuidas ülemaailmne amerikaniseerumine on halloweeni natuke nagu kui võõrliigi meile toonud. Bradbury käsitlus vaatab selle popkultuurilise kommiõhtu vormi samuti kerge irooniaga, kuid samas tuletab meelde, et pole midagi iidsemat kui surmaga seotud peod ja rituaalid.
Nõnda käivadki poisid siin läbi kogu ajaloo, ürgajast läbi Egiptuse, antiikse Kreeka-Rooma, paganliku Britannia ja Euroopa keskaja ning jõuavad lõpuks ringiga tagasi Ameerikasse, Mehhiko El Día de Muertos pühale. Kõik see on küll esitatud pisut vanamoelisel isalikul-õpetaval toonil, aga härra Moundshroud on tegelikult oluliselt huvitavam tegelane.
Moundshroud küll juhatab, aga ei hoia poisse ohtude eest ning laseb neil ise oma valikuid teha. See viimane aspekt muutub lõpuks Mehhikos veel eriti süngeks. Vahepeal on muude seikluste käigus isegi meelest läinud, et mängus on ikkagi küsimus, kas keegi elab või mitte - ja valik, mida halastamatu Surm lõpuks pakub on oma tõsidusest hoolimata isegi äärmiselt leebe.
Oma sihtgrupile sobib see lugu üsna ideaalselt. Olen seda ka ette lugenud ja lapsed jäävad seda väga kergelt kuulama, mis on alati hea märk. Kuigi sisult on tegemist 100% poistekaga, meeldib see ka tüdrukutele (kuigi nende lemmiktegelaseks on huvitaval kombel härra Moundshroud).
Teisest küljest aga soovitan ma seda raamatut alati ka siis, kui kuskil täiskasvanute ringis võtab keegi ette halloweeni sarjata. Muidugi, selle püha tänapäevane globaliseerunud vorm sisaldab paljutki tüütut. Kuid siiski on see ühenduses iidse surma-pühitsusega, mis läbib ajaloo kõiki etappe ja kultuure. Ning miks see on oluline, on täitsa heaks mõtteaineks ka täiskasvanule.
