(kogumik aastast 1962)
«The Mannikin» on võrratu just Lovecrafti jäljendusena, igati vääriline Meistri loodud Cthulhu sarja kuuluma. Jällegi lugu värdjastunud degenerantidest unises kolkakülas. «The Cloak» võlus peamiselt just sugestiivsete kirjeldustega Halloweeniks valmistuvast linnast, tegelase veidrate mõtete ja hirmudega. Aga peamiselt just mõjuvate ja lugeja jaoks «töölehakanud» kirjeldustega. Lõpp valmistas kahjuks küll kerge pettumuse.
Minu isiklik lemmik on aga raudselt «The House of the Hatchet», mis jällegi on midagi moodsa õuduse radadelt, ühendades Blochile omase terrori (kirvemõrtsuklus) geniaalsel moel üleloomulikuga... see puänt oli üle hulga aja midagi tõeliselt ootamatut.
Vähem läksid mulle korda need Egiptuse lood (The Eyes of the Mummy, Beetles ja The Faceless God). See viimane oli aga suisa pettumus, ilma mingi erilise süzhee ja pingeta tuim lugu, mis lõpuosas mängis lihtsalt absoluutsele abrakadabrale ja sürrealismusele. Ilmaaegu.
Täiesti tasemel voodoo-lugu oli «Sweets to the Sweet», mõnusalt loetav, aga õlgu kehitama paneva sisuga jäi meelde «The Dream Makers», Rappija Jacki lugu pakkus küll lummavaid kirjeldusi udusse mattunud hilisöise Chicago tänavatest, aga noh see puänt oli absurd! Tallas sama teed, mis Christie «Roger Ackroydi mõrvas», aga tegi seda erinevalt viimatinimetatust mitmete loogikavigadega, nii et lahendus mõjus lõpuks lihtsalt tobedana.
Kokkuvõttes jäid selle raamatukese põhjal Blochist küll ainult meeldivad mälestused. Tasub kindlasti autoriga põhjalikumalt tutvuda. Seda ka neil, kes peavad Robert Blochi vaid miskiks realistlikuks hirmukirjanikuks... see kogumik oli küll algusest lõpuni täiel määral üleloomulik.