Noore Blochi juttudel on mitu iseloomulikku aspekti: need on enamasti kirjutatud esimeses isikus, kusjuures kõneleja räägib (või kirjutab) suhteliselt umbmäärasele publikule ("maailmale") mingist sündmusest, millest tema on nagu ime läbi ellu jäänud, aga kellegi teisega on läinud kindlasti halvasti. Kõneleja on veendunud, et tema juttu peetakse hullumeelse sonimiseks, aga "see on siiski tõsi". Lugu peab olema hoiatav, hoiatab ta aga liigse sekkumise eest musta maagiasse või laiemalt "asjadesse, mis pole määratud inimmõistuse jaoks". Paljud lood on seotud Egiptusega ja vaaraode needusega. Puänt on alati viimases lauses ja see lause (või osa sellest) on kirjutatud kursiivis, andes mõista, et loo ettelugemisel tuleb seda öelda öelda valju häälega ning järsult, ehmatades/šokeerides seeläbi kuulajaid. Et üldjuhul on lugeja lõpu juba ammu ära arvanud, mõjub see muidugi koomiliselt. Hea, et pole veel suurte tähtedega kirjutatud...
"The Sorcerer´s Jewel" on kõike eelnevat arvestades väga tüüpiline. Jutustajaks on noor mees, kes räägib sellest, mis toimus tema sõbraga, fotograafi ja kunstnikuga. Too sõber eksperimenteeris igasuguste pildistamistehnikatega ja tema eriline huvi oli kõiksugu fantastilised koletised. Paraku jäid fotod ikkagi mannetuks ja mina-jutustaja, kes oli rohkem metafüüsik, tegi sõbrale ettepaneku proovida mõnda sellist vahendit, mida peetakse maagiliseks. Pärast pikemat vaidlust füüsiku ja metafüüsiku vahel tuuakse maagiapoest siiski üks eriline lääts, millega pidavat saama vaadata paralleelmaailmu. Hästi see muidugi ei lõpe.