Loo peategelane on keegi Martin. Poisi isa oli raudteelane, kes kunagi rongi alla jäi. Poiss oli paras kaabakas, aga mingil hetkel hakkas teda närukaela ja hulguse elu ära tüütama ning... ning ühel ööl mööda raudteed kõndides kohtub ta kummalise rongi ja veel kummalisema rongisaatjaga. Rongi lõppjaamaks on Põrgu. Martin on sellel rongisaatjal (Saatan või mõni tema lähikondne) ammu sihikul kui «oma poiss» ja Martini eneseparandushoog pole talle üldsegi meele järgi. Tuleb eksinud hing taas oma leeri meelitada! Rongisaatja pakub lepingut lõpptingimusega... noh, see lõpp on teada-tuntud. Martin näitab üles hämmastavat leidlikkust – ta soovib, et kui talle tundub, et õndsusehetk on käes, siis ta saaks peatada aja, et see ilus hetk kestaks igavesti. Rongisaatja on tingimustega nõus, lüüakse käed ning minnakse lahku...
Kas Martin on tõesti esimene inimene, kes petab Põrgu saadikut? Rongisaatja sõnul pole see seni kellelgi õnnestunud. Kas siis seekord?
Õieti polegi tegu sajaprotsendilise õuduslooga... pigem humoorikas pajatus mitte päris maistest asjadest, nähtustest ja tegelastest.
GENIAALNE ja mitte nii sünge, kui Robert Blochi tavalooming!