Jah, Bloch kirjutas “Psycho” aga ka väga palju muud. “Best of” - äärmiselt tänuväärne sari Ballantine/Del Rey’lt - võtab ühtede kaante vahele jutud 1943-74, ning sinna mahub kõike: sf’i, õudust, fantasyt, ja kõigis tekstides varitseb mingi macabre vision, seletamatult ainuomane süngus, tihti musta huumorit sisaldav kirjaniku lähenemisviis teemadele. Avastasin endale Blochi, kes rändab mängleva kergusega kõige tumedamates mõõtmetes, ikka säravalt endaks jäädes. Ja näiteks teadmata tegelikku autorit võiks väljapeetusest ja stiilist pidada nende lugude autoriteks nii Asimovit, Bradbury, Lovecrafti, Ellisoni, Sheckley’t, Heinleini - you name it...
Kogumik sisaldab nii võrdlemisi standartse lahendusega õudusjutte (“Mr. Steinway”, “Catnip”, “The Hungry House”); rekursiivset pöörast suurepärasust (“Yours Truly, Jack the Ripper”, “The Plot is the Thing”, “All on a Golden Afternoon, “The Man Who Collected Poe”); filosoofilisemaid utoopiaid ja klassikalist teadusulmet (“The World Timer”, “Daybroke”, “Word of Honor”, “The Oracle”); lihtsalt geniaalset klassikalist õudust (“Enoch”, “That Hell-Bound Train”). Aga selline lahterdamine ja liigitamine on üldiselt mõttetu. Näiteks “Broomstick Ride” ja “The Learning Maze” annavad end liigitada kogu ulmskaala ulatuses... lõpuks otsustab ikkagi isiklik elamus ja selle pakkumisega pole Bloch kitsi - jällegi kogu elamuste skaala ulatuses.
Kuigi Lester Del Rey soovitab eessõnas Blochi “Best of’i” manustada maksimum üks lugu ööpäevas on keeruline tugevamakujulise sõltuvuse korral annust piirata - hooti see mul siiski õnnestus - ja nii kipuvad paremad lood teineteist varjutama. Õige preskibtsioon oleks vast mingi jutt nädalas... aga see on isiklise vajaduse küsimus. Kui maitsest rääkida, siis “The Funnel of God” (mida kõige ellisonlikumaks peaksin), “Beelzebub”, “Word of Honor” ja "How Like a God" on kõige nõrgimad palad. Muude juttude osas tuleb öelda, et doseerides neid paraja intervalli järel on nad kõik viieväärilised.
Kui peaksin valima parimad jutud, siis oleks need “Broomstick Ride”, mis räägib sellest, kuidas keskaja nõiajahi eest pagenud nõiad saatana poolt teisele planeedile toimetati ja kuidas nad Maa uurimismeeskondi menetlevad. Siis “Enoch” kindlasti, kui ootamatuid pöördeid pakkuv tõlgendusvõimalus skisofreeniale; igaljuhul klassikaline näidis heast õudusloost ning ehk Hugo-võitja “That Hell-Bound...”, mis rahvalegendi temaatikale vaatamata on sügava sisuga filosofiline arendus inimese kohast maailmas; ning ajarännulugu "The Past Master".
Nii et Bloch on nüüd minu jaoks mees, kes muuhulgas kirjutas ka “Psycho”.