Nimetu peategelane satub üksildasse maamajja, kus elab keegi mees, kes kogub Poe`d. Esmatrükkidest erakirjadeni, fanaatilise täpsusega dateeritud jne. Juba mehe vanaisa oli Poe`sse haigestunud. Ja isegi sel määral, et varastas kirjaniku põrmu...
Ja kui näeme, et tema riiulitel igasugu nekromantia ja nõiduseraamatud, siis pole raske arvata, mis suunas sündmused kulgevad. Edagr Allanit on sunnitud aastal 1949 edasi kirjutama...
Lugu võiks olla kerge irooniavarjundiga, aga pole seda mitte. Mõistatuseks jääb, kes on see minategelane ja mikspärast tema jutustamismaneer niiväga Poe` oma meenutab. No võib muidugi oletada. Hea jutt!