Üldiselt mulle Robert Blochi looming meeldib, see jutt aga jättis üsna külmaks.
Meitser on siiski meister: isegi kehv lugu on hea, aga tal on paremaid.
Kuulub nende Blochi ulmelugude hulka (tal on neid suht palju), kus kogu ulmelisus on selles, et mingi(d) jutu tegelan(s)e(d) võtavad toimuvat üleloomulikuna, kuigi tegelikult on kõik ääretult realistlik.
Antud jutt on siis spioonist, kes kasutab vampiirilegendi enda tegevusvabaduse garantiina. Sellisena on see suht hea lugu, muidugi kirjutab Bloch hästi, kõik on haiglase järjekindlusega läbi mõeldud... kõik töötab lõpu heaks.
Neli just sellepärast, et mulle meeldivad kümned Robert Blochi lood märksa rohkem.