Lugu liigitub ulme hinnatuimasse alamžanri - õudusesse, kuid pole siiski kõige parem tekst selle žanri väärtusi iseloomustama. Osaliselt tuleb loo puudused kirjutada vist ka autori õrna ea (18) arvele. Jutt räägib ühest noormehest, kes on pühendatud oma suguvõsa saladusse, mis avaldatakse ainult vanematele poegadele. See puudutab ühte nende kauget esiisa ja ühte hauakambrit vanal surnuaial. Lugeja (vähemalt mina) ei saagi täpselt aru, milles see saladus seisneb, aga kindel on see, et mingil hetkel lahkub suguvõsa asjassepühendatud vanem poeg kodust - ja kaob. Ka selle loo peategelane tunneb ühel hetkel, et peab minema - ja suundub sinna hauakambrisse. Seal lebab kirstus tema esiisa, kes - nagu arvata võib - päris surnud ei olegi.
Jutt on hea näide sellest, kuidas mõnikord õudusjuttu paatose ja "oh-kui-õudne/oh-kui-sünge" õhkamisega tuimaks tehakse. Samas saab loost ka hea näpunäite - kui te kohtute kurja üleloomuliku olevusega ja ükski loits ega mana ei aita, siis võib proovida talle lihtsalt lõuga anda. Vähemalt Blochi loos see toimis.