Lummav õuduk, mille kriminulliks keerav lõpp ära rikub. Blochi põhiline viga - ta kipub liiga sageli syngelt stiilseid õudukasju pedantliku ratsionaalsusega ära põhjendama. Vaarao needus on tema jaoks lihtsalt muumiasse peidetud inimsööjad sitikad, vampiir on tegelikult vaenlase spioon under cover, jne, jne. Selliste võtete veaksnimetamine on muidugi suhteline ;) Night Walkeri puhul teeb see aga vähemalt shanrimääratluse keeruliseks. Ja seisukohta on samuti kahtlane võtta. Raamatu esimest kolme veerandit saab hinnata kui tasemel õudukat, viimast veerandit, kui andekat Agathe Cristielikku kriminullilõpetust, mis siiski nullib ära igasuguse mystika. Teemast niipalju: rikka mehe noor naine näeb unenägusid incubusest ning ta silmanägemise kaotanud abikaasa on armukadedusest hullumas. Mehe kahtlustamine teeb elu aina võimatumaks - kuni mees majas puhkenud tulekahjus surma saab. Kuid ta ei jäta ka siis asja sinnapaika, vaid kõnnib öösiti endiselt majas ringi - ning niipea, kui naine magama jääb, tuleb tema juurde deemon. Kaunist Ireni abistavad nii perekonna jurist kui abikaasa surmajuhtumit uuriv detektiiv. Suhted keerlevad Hollywoodilikult glamuurses stiilis, nägemused muutuvad yha värvikamateks, konfliktid kruvivad yha enam pinget yles kuni Grande Finale`ni, kus paljastuvad tõelised pahategijad. Selle paljastamise pärast neligi - kuni sinnamaani oli kõik väga heas õudukitraditsioonis.