(romaan aastast 1990)
eesti keeles: «Tehanu: Meremaa viimane raamat»
Tallinn «Kunst» 1996 (Merlini raamatukogu, nr 10)
3. dets. 2001. Kui Meremaa triloogia kohta võis öelda, et tegu on noorteraamatutega, mis sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele, siis "Tehanu" on täiskasvanute raamat, mis sobib lugemiseks ka noortele. Maailm on muutumas -- kuid milline maailm? Kas see maailm, mis loodi siis, kui Segoy tõstis saared meresügavikest? Või see maailm, mis tekkis pärast kuningavõimu langust Havnoris ja kestis 800 aastat? Roke targad on kindlad, et nemad on ühed vanade traditsioonide hoidjatest, kuid miks nad selles ikkagi nii kindlad on? Omal ajal, pärast paari sajandi pikkust isolatsiooni käisid Vene õigeusu kiriku kõrged tegelased Konstantinoopolis ja mujal õige usu lätteid otsimas ning avastasid jahmatusega, et seal kehitatakse mitme nende pühimast pühima rituaali või tõe peale lihtsalt õlgu... Pappidel seepeale ei jäänud muud üle, kui kogu maailma hukkaminekut kuulutada, nemad ise muidugi väljaarvatud. Ka Roke Meistrid tunduvad samasuguses stampmõtlemises kinni olema, nad otsivad uut Peatarka ikka veel vana meetodi järgi, arvates, et nende saart ei ole vahepealne anarhia etapp puudutanud ning nemad pole kohustatud uuenema, samal ajal kui kogu Meremaa seda teeb. Isegi siis, kui neile näidatakse maailma muutuvaid seaduspärasusi sõnade läbi, mida lausub üks nende endi hulgast, teevad nad kõik, et seda sõnumit oma eelmisest formatsioonist pärit tõekspidamistega sobitada. Üleminekuühiskondade probleemid paistavad kõikjal ühesugused olema...
Kui kritiseerida, siis pean tuntavaks maitsevääratuseks seda, et Kalessin Segoyks osutus -- jumala maa peale laskumine on mind alati tiba ärritanud ning selline absoluudimaius on paljude kirjanike ühine probleem. Kuidas ometi ei mõisteta, et koos absoluudi ilmumisega kaob pinge ning salapära...