Imepärane teos. Pealtnäha paistab, nagu oleks tegu muinasjutuga (btw, poes, kust ma ta ostsin, oligi raamat lastekirjanduse riiulisse pandud), aga tegelikult on sinna kätketud terve hea ja kurja, pimeduse ja valguse vahelise võitluse, tasakaalu ja suhete filosoofia ning tagamaad. Siinkohal tuleb märkida, et 'Meremaa võlur' (Meremaa kõlab eesti keeles siiski märksa paremini kui Maameri IMHO) on selles peidetud filosoofiaga pikitud sarjas alles esimene raamat - selleks, et kogu lugu täielikult kohale jõuaks tuleb kogu Meremaa neljaosaline triloogia kindlasti läbi lugeda.
Ühtaegu on raamat ka ülistuslauluks inimlikule tahtele ja tema väele, mis (olgugi, et siin raamatus ainult võluritele kättesaadavana) suudab maailma omatahtsi muuta ning piisava tarkuse ja vastutustunde juures seda ka tasakaalus hoida ja paremaks muuta. Sellega seoses ja järelemõtlemiseks üks kuldne tsitaat: "Õigus on hoopis see, et sedamööda, kuidas inimese tegelik vägi kasvab ja teadmised laienevad, läheb tee, mida mööda ta käia saab, üha kitsamaks, kuni ta lõpuks ei vali enam midagi, vaid teeb täielikult ja jäägitult seda, mida ta peab tegema..." (nii ütles Kutsumismeister Raudkullile).
Ahaa, siis üks väga võluv detail veel: Läbi kogu teose on ohtralt kasutatud mitmesugustele tavamõistes elutute nähtuste personifitseerimist, s.t. nende nimed kirjutatakse suure tähega, neil on oma eripärad ja eelkõige oma Vägi, mille poolest nad on sarnased kõigi muude Väge omavate olenditega. Seetõttu ongi ära kadunud range piir võlurist inimese ja pimeduseriigist tulnud varju vahel - nad ei puutu kokku mitte tavapärases mõistes, vaid vaimus, katsudes mitte rammu, vaid väe tugevust, ja nii käib see ka suvalise muu konflikti korral - äärmiselt lahe.
Muuseas, see asjaolu ja tegelikult ka kogu käesolevas karvustuses puudutatav käib tegelikult kogu sarja kohta, oluliselt ei lange autor kunagi oma esimeses osas saavutatud loominguliselt kõrguselt alla - väga teretulnud nähe.
