Ilus lugu. Räägib andestusest, lunastusest ja sellest, kuidas noorelt kiiva kasvanud inimloom ei tarvitse seepärast veel üleni mäda olla.
Struktuurilt selline, et kogu aeg oli väga põnev ka. Vaatepunkt libises sujuvalt ühelt inimeselt teisele ja kolmas esitas enda oma eraldi väikese loona. Meeleolud olid võrratult paigas, kõik tegelased, kes läbi käisid, mõjusid elusatena, ning ma elasin nii kõvasti kaasa, et lõpus tulid pisarad silma ja tuli ninagi nuusata.
Ma siis edaspidi tean, et kui saan halbu hindeid inimestelt, kes sellest loost midagi ei leidud, ei ole vaja neid kuigi tõsiselt võtta.
Maitseerinevus liiga suur lihtsalt.