Ursula Le Guin on kusagil öelnud, et tema tekstid jaotuvad laias laastus tavaliseks ulmeks ja psühhomüüdiks. Just seda viimast «Kerastion» ongi.
Kastiühiskonnas on rangelt määrateltud sotsiaalsed suhted. Ühe ema lapsed on vaid üsavennad-õed. Tõelised sugulased saab laps viie-aastaselt. Ta saab Laulvatelt Liivadelt teada oma kutsumuse.
Õde on hea, isegi väga hea ühiskonnaliige. Ta esitab meisterlikud tööd nii ametisse pühitsemise päeval kui Meistriks ülendamisel. Aga vend. Tema töö üle tunneb õde määratult suuremat uhkust kui oma tööde üle...
Kahju, et nii läks, kahju, et jõgi ei peatu...