Tegelt üldse mitte ulme, vaid puhas peavoolu kirjandus, aga hea säärane, mistõttu ei näe põhjust hinnet alandada. Kõik lood (mida pole põhjust ükshaaval nimetada) on seotud väljamõeldud balkanimaaga. Enamus XX sajandist, aga paar tükki ka vanemast ajast. Kõige vanem aastast 1150, kus kristlik vürst talle ebameeldiva rändjutlustaja lihtviisil muistsetele jumalatele ohverdab. Ja kõige uuem aastast 1960, kus totalitaarrezhiimi teadlane pääseb Pariisi esinema ning suudab korraks ka teda jälgivate nuhkide silmist kaduda. Nii et võiks nagu asüüli paluda - aga tüüp leiab, et tema vabadus on just selle võmaluse kasutamatajätmises. Lood ei ole kronoloogilises järjekorras, pole ka tegelased omavahel sugulased vms, ometi moodustub neist harvanähtavalt hea kompositsiooniga tervik. Näide sellest, kuidas summa on midagi enamat, kui lihtsalt üksikosad kokkuvõetuna. Sest paratamatult hakkab lugeja mõtlema, mis siis jääb nende lugude vahele; mille poolest on kirjeldatud juhtumid olulised ja kuidas avaldub nende kaudu seda (väljamõeldud) riiki iseloomustav hoiak, vaimsus või mis iganes see ka on, mis inimesi miski kohaga seob.