(jutt aastast 1915)
eesti keeles: «Metamorfoos»
Franz Kafka «Aruanne akadeemiale» (««Loomingu» Raamatukogu» 1962; nr. 40)
Kui kafkakestest rääkida, siis Heinsaar muidugi pole ka õige eksistentsialist mitte, vaid rohkem selline sokkikuseja-lippusittuja tüüp koos Kivastiku ja Meelega. Eksistenistalismi tootmiseks ei piisa siiski lihtsalt sellest, et võimalikult palju rõvedaid ja vastuolulisi detaile kokku ajada.
Konkreetselt "Metamorfoosist": seda, et inimene muutub millekski ülejäänud ühiskonnale vastuvõetamatuks ise seda eriti adumata ja enda meelest ikka oma asja edasi ajades nagu tavaliselt, tuleb ju 21. sajandi Eestiski vahel ette. Teos ise muidugi on tänapäeva lugeja jaoks kaotanud nii mõndagi oma rabavusest - kirjutati see ju siiski I maailmasõja eelse kadunud maailma jaoks, mis polnud küll enam unine Biedermeier, aga siiski veel kaunikesti enesega rahulolev, väikekodanlik-perekondlik, neljanda käsu keskne (mida muuseas illustreerib ka fakt, et firmajuht ise tuli sissemaganud töötajat üles ajama - kahtlemata lugupidamisest tema vanemate suhtes) ja minevikku vaatav. Huvitaval kombel tundub, et meie oleme 20 aastaga jutustuse sihtrühmast palju kaugemale liikunud kui lääne-eurooplased - paljudes maades pole peategelase sarnased vanematekodust lahkumiseks ja iseseisvaks eluks võimetud isendid mingi haruldus.
Vähem kafkalik kirjanik kui Kafka kirjutaks näiteks sellest, kuidas 20-aastane ärkab 85-aastasena ning püüaks kuidagi aru saada, kas ta on 65 aastat maganud, kas nägi öösel und, et on 20-aastane või näeb praegu und, et on 85 ja peaks midagi tegema, et üles ärgata. Kafka peategelane muutus sitasitikaks ja ei püüagi millestki aru saada - sellepärast ta Kafka ongi, võtke või jätke.
Mulle isiklikult meeldib "Protsess" rohkem ja seetõttu on hinne "neli".