Raamat, millest räägitakse kõikjal kui kõigi aegade military SF klassikast ning võrreldakse Heinleini "Starship Trooperitega". Well.. mõnevõrra õigustatult. Sarnasus "Tähesõdalastega" on silmatorkav juba selle poolest et ka siin on (yheks) kangelaseks hi-tech turvise poolt ylisõdalaseks moondatud kutseline kahuriliha. Sõda käib teadagi järjekordsete sipelgalaadsete satikatega, kes (yllatus! yllatus!) on segi pommitanud Lõuna-Ameerika. Drastiline erinevus peitub selles, et kui Heinleini Rico uskus sellesse, mille eest ta võitles (too Heinleini paljukirutud patriotism), siis Steakley kangelane Felix on selle diametraalne vastand. Ta ei usu millessegi. Ei oma ohvitseride võimekusse, isegi mitte sellesse et ta järgmisest mäsust eluga tagasi tuleb. Tema motivatsioon satikate pulbristamisel ei seisne mitte tahtmises elada vaid tahtmatuses surra. Lahinguolukorras lylitub sisse võitlev enesesäilitusmootor (Engine) ja kõige kiuste jääb ta lahingust lahingusse ellu, lapitakse kokku, topitakse oma turvisesse tagasi ja saadetakse järgmisesse hakklihamasinasse. See on raamatu yks pool. Paralleelne tegevus käib mõned aastad hiljem. Kummalisi teid pidi on piraatluse ja muude vägitegudega kuulsaks saanud (pisut Harrisoniliku) avantyristi Jack Crow kätte sattunud Felixi lahinguturvis. Oma kuritahtlike plaanide elluviimise käigus läheb ta seda pakkuma noorele geeniusele Hollyle, kes avastab et turvise "must kast", mis lahingutegevust reaalajas salvestab on alles ja puha, ning leiutab meetodi, mismoodi sealt välja lugeda Feliksi kunagisi mõtteid. Kommentaariks. Tegemist on yhega vähestest raamatutest, mille puhul ma võin puhta sydamega välja käia vana kulunud fraasi - poole õhemana oleks see raamat olnud poole parem. Raamat sisaldas hulgaliselt kohti mis olid kas yle pakutud, lihtsalt sobimatud või siis ei omanud praktiliselt mingit tähendust. Samas ei kahanda see raamatu ylejäänud osa headust. Nelja on ta raudselt ära teeninud.