Toimetajate õnn ja õnnetus on, et üldiselt teatakse, milline reaalne inimene mis pseudonüümi taha varjub. Nii ka seekord ja hindamise/arvustamise teeb see mõnevõrra keerukamaks.Näiteks painab mind nende kahe loo põhjal juba pikemat aega küsimus, kas autor kirjutab ulmet tegemisrõõmust ja ülimalt tõsiste kavatsustega, igavusest, mingist veidrat moodi kohusetundest, millegi tõestamiseks, mingi kihlveo pärast vms põhjusel. Et sellised küsimused tekivad, pole vist hea märk?
Käesoleva etnoulmeka hinde kisub alla maotu ja konfliktivaba häppi end. No võibolla on lugejaid, kellele sellised tasased ja moosised vanainimeselikud lõpud meeldivadki, aga mina tahaks mingit suuremat tulevärki, konflikte, ja mitte nii 100% õnnelikke lõppe.
Kirjapandu annab jällegi tunnistust autori kindlakäelisest professionaalsusest teksti tootmisel, ka mingi emotsioon või siis vähemalt agenda siin justkui oleks... Midagi tahab autor siin siiski öelda (ja mina oma rikutud arunatukesega jõudsin hoopis humoorikatele järeldustele), nii et vähemalt pole enam seda tunnet, nagu pärineks tekst robootika instituudist. Seekord on selgelt inimese kirjutatud, aga puudu jääb siin stoori. Meenub Kristjan Sander, kes oma artiklis võttis ühe Lew R. Bergi jutustuse kokku paari lausega, tõestamaks intrigeeriva süzhee täielikku puudumist.
Kogu loo nö. konflikt ja pingemoment on seotud ühe ekslikult homoseksuaalseks peetud suhtega. Aga kuna tegu oli eksitusega, siis jääb ka see kolmnurk ju tegelt olemata. Selle neiu polt, kes algul koledalt vastu oli oma tibi nõiaks hakkamisele ja hiljem sellega suhtkoht nõustus... no autor küll ebaõnnestus näitamisel, et miks ja kuidas ta siis nõustus, mistõttu "ümber kasvas".
Kuskil oli veel miski Oskar, aga tundus, et autor lihtsalt ei viitsinud tema peale eriti mõelda ja proovida teda kuidagi mängu tuua.
Segaseks muutus ka küsimus, millal tegevus toimus. Korra mainiti mingit mõisaskäiku, siis jälle oli üsna konkreetne vihje Teise maailmasõja järgsele ajale.
???
Kummaline, et kõigile arvustajaile Algernonis ja siin on kuidagi eriti meelde jäänud või korda läinud see pederastialiin, mida tegelikult ju ei olnud! Kuna loos mingeid konflikte ja vastasseise nagu õieti polnudki, siis ehk oleks veidikenegi autoril asja keerukamaks, tulevärgilisemaks teha aidanud selle homosuhte mittekirjutamine naise eksiarvamuseks... ei tea, lõppeks pole sel ilmselt tähtsust. Kõik nagu töötaks ja samas logiseb igast nurgast. Ausalt öeldes ei saa ma päris hästi aru, miks.
Tahaksin aga teada, miks Lindrit Soo üldse ulmet kirjutab. See aitaks ehk tekste paremini mõista/hinnata. Praegu olen segaduses. Kui siiani olen üsna raske südamega varamu kasuks otsustanud, siis edaspidi minu käsi sellisele otsusele enam ilmselt alla ei kirjuta. Kui sama (minu jaoks) probleem esineb ka tulevastes juttudes.
