Värskeim Leena Krohni romaan DATURA sisaldab tänapäeva parodeerivaid koomilisi jutustusi, seega on kõne all romaan jutustustes. Teoses ühinevad loomulikul viisil romaani, jutustuse ja essee vorm. Mulle see sulam meeldis ja hindeks ei miskit muud, kui kindel viis.
Teoses seatakse kahtluse alla reaalsuse olemus: mille üks tegelane kuulutab tõeks, selle seab teine kahtluse alla. Kohe algul väidab minajutustaja: “Olen selgeks saanud ühe asja: tõelisus on vaid tööhüpotees. See on leping, mida meist keegi pole teinud. See on miraaþ, mida igaüks näeb. Ent see on ühine, vältimatu illusioon, meie tervise ja töövõime vundament, meie ühine tõde… Hoia sellest kinni, see on peaaegu kõik, mis sul on.”
Romaani peategelaseks on ajakirja ”Uus Anomalist” toimetuse sekretär, kes saab õelt kingiks datura-lille, mille seemneid ja lehti on kasutatud ka astma raviks. Ta hakkab taimega ravima oma köha, kuid lõpuks satub ta selle mürgise lille võimusesse. Ta nagu libiseb teatud hetkedel teise reaalsusse ja tema tähelepanekud erinevad juba sootuks teiste inimeste omadest.
Romaan kujutab toimetuses käivaid inimesi, vägagi ulmelisi inimesi. Häälte Isand salvestab vaikust ja leiutab lõpuks toimiva häälteneelaja. Dekadentlik Loogaroo väidab, et ta on vampiir ja väga vana. Etnobotanist on väljas taimede õiguste eest. Jne, jne.
DATURAt võib lugeda kui romaani, milles paraajakirja sekretär pudeneb vähehaaval välja meie ühisest reaalsusest, meie ühistest pettekujutlustustest. DATURAt võib lugeda ka kui kirjeldust uimastisõltuvuse arenemisest ja samuti kui ulmeromaani. Viimane tõlgendus võimaldabki selle piiripealse teose üles seada BAAS-i.
Teoses seatakse kahtluse alla reaalsuse olemus: mille üks tegelane kuulutab tõeks, selle seab teine kahtluse alla. Kohe algul väidab minajutustaja: “Olen selgeks saanud ühe asja: tõelisus on vaid tööhüpotees. See on leping, mida meist keegi pole teinud. See on miraaþ, mida igaüks näeb. Ent see on ühine, vältimatu illusioon, meie tervise ja töövõime vundament, meie ühine tõde… Hoia sellest kinni, see on peaaegu kõik, mis sul on.”
Romaani peategelaseks on ajakirja ”Uus Anomalist” toimetuse sekretär, kes saab õelt kingiks datura-lille, mille seemneid ja lehti on kasutatud ka astma raviks. Ta hakkab taimega ravima oma köha, kuid lõpuks satub ta selle mürgise lille võimusesse. Ta nagu libiseb teatud hetkedel teise reaalsusse ja tema tähelepanekud erinevad juba sootuks teiste inimeste omadest.
Romaan kujutab toimetuses käivaid inimesi, vägagi ulmelisi inimesi. Häälte Isand salvestab vaikust ja leiutab lõpuks toimiva häälteneelaja. Dekadentlik Loogaroo väidab, et ta on vampiir ja väga vana. Etnobotanist on väljas taimede õiguste eest. Jne, jne.
DATURAt võib lugeda kui romaani, milles paraajakirja sekretär pudeneb vähehaaval välja meie ühisest reaalsusest, meie ühistest pettekujutlustustest. DATURAt võib lugeda ka kui kirjeldust uimastisõltuvuse arenemisest ja samuti kui ulmeromaani. Viimane tõlgendus võimaldabki selle piiripealse teose üles seada BAAS-i.