See jutt oli 2001 aastal mitme saksa ulmeauhinna selgitamisel esikolmikus, ehkki ei võitnud ühtegi. Ausalt öelda jäi loo kõrgelthindamine mulle arusaamatuks. Mitme erineva pikkusega võrgus kättesaadava teksti võrdlemine tekitab minus küll kahtluse, et loo lõpp pole lihtsalt üles riputatudki? Kuidagi väga järsku ja poolikult saab jutt otsa. Kui autor on tahtnud rõhutada inimlikku traagikat, siis soovitaks tal lugeda mõnda samal teemal kirjapandud vene autorite juttu. Aga võib-olla on Euroopas teised hinnangud? Igatahes, juhul kui lugu peaks pisutki pikem olema, kerkib hinne kohe 4ni, aga võib-olla ka rohkem. Tähesõdalasi transportiv laev on jõudnud kuhugi, kuhu ta plaani järgi mitte ei pidanud suunduma. Automaatika äratab meeskonna täiesti tundmatute tähtede vahel ning tundub, et kindralitel on suht ükskõik, kus sõda mängida. Ja puändiks tuuakse sisse ühe juba surnud sõduri orvust tütar, kelle papa on salaja laeva smugeldanud. (Ja loomulikult ei mainita, mida tüdrukuke kõik need kuud tegi, kui kogu meeskond kunstunes aega mööda saatis)