Kaks võimalust: kas autor kavandas algusest peale kuut osa ja sellist lõpplahendust või leidis lihtsalt, teeks ühe veel ja siis küll aitab. Ma kaldun teist võimalust uskuma, sest kuigi mõned siin vajaminevad tegelased olid varasemates osades nö taaskasutamist võimaldavalt kõrvale pandud, siis üks oluline taasilmumine oli ikka üsna ebaloogiline. (Samas, mõne varasemast tuttava tegelase kasutamine oli suht põhjendamatu, lasti neil peategelasele kusagil koridoris vastu tulla ja kaks lauset öelda. Kas see pidi järjepidevust tähistama?)
Aga oskab ikka küll, kui tahab, autor tähendab. Sedapuhku käib asi ümber ennustuse või tähendamissõna, mis kuulutab, et kõigepealt tehakse ots peale Antonile, siis kõigile "teistele" ja lõpetuseks ka inimkonnale ning teha lubab seda miski kaksainus jumal, kuna kuues dozor olla surnud. Nagu ikka, on pahaendeliste vihjete kirjeldamine lihtsam ja põnevam kui lahenduse pakkumine, nii et kolmandik või lausa pool romaanist on huviga jälgitav, eriti kuna kõik pole nii, nagu esialgu paistab.
Hea küll, siis hakatakse seda muistset kuue nõukogu uuesti kokku panema - et heledad ja tumedad, vampiirid ja nõiad jne. Ning heietatakse nende ajaloolise rolli, organisatsioonilise struktuuri jms ümber. Kaksainus jumal aga hakkab üsna konkreetseid pahandusi korraldama. Intriigi sisu nagu selles, et kurjust maailma liiga palju kogunenud ja hämarik otsustab sellele - koos kurjuse kandjatega - lõpu teha. Mis pole eriti loogiline, sest hämarik nagu emotsioonidest elaski. Astub siis kuuene punt kaksainsale jumalale vastu ja ütleb, et tõmba uttu, ei vaja me siin miskit järelvalvet. Ning samune lepibki olukorraga, nõudes vastu ainult... no ei hakka puänti välja rääkima, eks ole. Nii et kohati on tarbetut loba, kohati on tarbetuid poliitilisi vihjeid, aga kuna kirjutatakse ikkagi ka pa-a-alju kehvemaid romaane, siis saab paljukannatanud Anton Gorodetski finaal ikkagi kõrgeima hinde.