Ah jah, paar sõna taustast. Üleüldise aktseleratsiooni käigus saavad mõned noored juba varakult teada oma kuulumisest "teiste" hulka. Eriti veel kui lausa oma vampiiridest vanemad neid initsieerivad. Ning siis võib noortel tavakoolis pahandusi tekkida. No et igav ja seltskond pole nagu see. Aga pole viga, kohalik dozor võtab noore huligaani miilitsa lastetoast üle ja suunab erikooli, mis ongi mõeldud selleks, et raskestikasvatatavaid noori täieõiguslikeks ja lepingukuulekateks "teisteks" kasvatada. Kuna nende seas on nii tumedaid kui heledaid, siis toimub see inkvisitsiooni valvsa silma all, kusagil nimetuks jäävas väikelinnas. Ning nõrk, seitsmenda järgu maag Dmitri Drejer kutsutakse neile kirjandust õpetama. Ja, lühidalt kokku võttes, teeb oma üsna isepäiseid õpilasi järjekindlalt kaitstes ning jõudumööda suunates lausa jahmatavat karjääri.
Aga. Väga paljudel kirjandusõpetajatel võib olla ambitsioone kirjanikuks saada. Just nagu teaks ju, kuidas kirjandus välja näeb, eks ole. Ent sellest jääb väheks ja endal ei õnnestu. Nii ka antud juhul. Peategelane, fanaatiline pedagoog, kellel puudub igasugune eraelu, ei ärata lugemisel mingit huvi. Teismelised noored väljendavad end vaid väga üksikutel juhtudel noortepäraselt. (No võiks autor eneseharimise mõttes kas või Olja Goosenit lugeda.) Mis kõige hullem, dozoride maailma kohta on väga palju tarbetut targutamist, ja kuigi varasemates romaanides mainitust on hoolikalt kinni peetud, siis iga kord, kui öeldakse midagi uut hämariku toimimise vms kohta, läheb see imelikult vastuollu kõigega, mida me sellest maailmast varem teadsime. Peaaegu juba nagu grafomaanide kätte langenud Düüni järgedes. Ja nö võlurite võitlused, üksteisele loitsude kaela saatmine, on valdkond, mille haarava kirjeldamisega jäävad hätta ka kirjanikud, mitte ainult kirjandusõpetajad. Et siis kahvatu fan-fiction, mitte vääriline lisa dozoridele.