Käiakse ühest maailmast teise, sest üks kümnest tuhandest inimesest suudab avada portaali. Igaühel käib see isemoodi ja portaalid on kõigil kah isemoodi, aga viivad Keskusse. Samasse Keskusse pääseb umbes kaheteistkümnest kuni kolmekümne kuuest maailmast, portaali taasavamisel satutakse tagasi lähtekohta ja Keskuse enda elanikel portaali avamise võime puudub. Kui nüüd võrrelda regulaarselt maailmade vahet käimise kirjeldusi. Võtta näiteks Zelazny Amber, Strossi Vürstkaupmehed ja Pratchetti-Baxteri Pikkmaa, siis on Lukjanenko versioon vaieldamatult kõige segasem ja põhjendamatum. Aga tegemist pole otseselt ulmega, lihtsalt ulmelisse keskkonda pistetud krimkaga. Et krimka liinid klapiksid, ongi maailm siuke kõver konstrueeritud. Ja nii õnnetult igav see ka ei ole kui Asimovi robotidetektiiv Baley lood.
Keskus oli Maast oma arengutasemelt sadakond aastat ees. Mõnekümne aasta eest lasi keegi kusagilt kõrvalharust Keskusse lahti plastmassikatku. Kogu plastmass kadus ja nafta samuti. Ning kui Maalt midagi kaasa tuua, siis see laguneb kah minutitega. Tehnikast jäid järele raudteed ja auruvedurid. Keskuse impeerium lagunes tükkideks, suur hulk inimesi suri nälga või söödi ära jne. Nüüd on asi niikaugel, et pahad tahavad sama katku ka Maale sokutada. Kuna pahad ise Maale ei pääse, peavad nad kasutama Maa inimesi, kes nõustuks neid endid või siis nende pommi Maale viima.
Kahtlus keskendub väikesele piirivalvekordonile, kus seitse venelast käivad valvamas, et keegi Maalt midagi lubamatut ja makse maksmata Keskusse ei tassiks. Kõik seitse on Maal ühel või teisel põhjusel suht pidetud, nii saab neile ka kahtlusevarju heita. Sest kriminaalne liin ongi äraarvamises, et kes siis ikkagi. Loo algus ei taha kuidagi käima minna ka just seepärast, et igaühe kohta on vaja rääkida mingi kahtlusi tekitav seik.
Mõtlesin veidi aega, kas Lukjanenko kangelased ka üksteisest erinevad. No et kas piirivalvur Ivanil on kuidagi teistsuguseid isikuomadusi kui Dozoride Antonil. No mitte väga, aga pisut meeldejäävam on Ivan siiski. Moskvas on Ivan kõrtsibändi trummilööja - või oli, sest piirivalvuritele küll palka ei maksta, aga osa konfiskeeritud salakaubast võivad nad vaikival kokkuleppel ise maha müüa, nii see on trummilöömisest tulusam. (Miskipärast meenus mulle praegune riigikohtunik, kes tudengipõlves Kasekese kõrtsis trummi käis löömas.) Esimest korda Keskusse sattudes suudabki Ivan mitu päeva omal käel toime tulla, õpetades kohalikule kõrtsibändile Maal tuntud lugusid - veel aastaid hiljem tuletatakse meelde tema hittlugu Dõm nad vodoi. Ja siis jääb Ivan kohaliku mägilasneiuga (?) armusuhteid arendades hätta tolle sadomasokalduvustega. Ebameeldiv detail on see, et kunagise tugeva Keskuse lagunemist õnnetuteks ambitsioonikateks riigikesteks koos tehnoloogilise langusega nähakse paralleelina NLiidu lagunemisele, NLiitu suhtuvad tegelased aga suht positiivselt.