Selle raamatu teemaks on siis prohvetid ja ennustused. Mis pole ju paha. Iidsetest aegadest saadik on arutatud, kas prohvet näeb tulevikku või määrab selle oma ennustusega. Oli see näiteks ju ka Düüni põhiteemaks jne. Selgub, et Hämariku personifikatsioon Tiiger (jah, Blake`i Tiiger) käib prohveteid kiusamas. Miks just, jääb natuke segaseks ka pärast lõputuid arutlusi, aga üldiselt nagu selleks, et inimkond nõristaks endast välja rohkem emotsioone, millest Hämarik toitub. Ju siis mõned ennustused aitavad sellele rohkem kaasa ja mõned jälle üldse mitte. Mõnda prohvetit tuleb ärgitada ennustust inimestele kuulutama ja mõni jälle enne nahka panna, kui ta midagi kuulutada jõuab.
Veel on arutlusi Venemaa saatuse üle, inimeste ja Teiste ümber - aga vaene Anton pole ju algusest peale erilise nutikusega hiilanud. Peale paari episoodilise postimiilitsa eriti nagu uusi tegelasi pole, aetakse läbi vanadega - kolmandast osast tuttav Las töötab nüüd samuti Dozoris ja otsustab lasta end ristida jne. Ei, kokkuvõttes ei ole väga hull, umbes veerandi jagu oli päris huvitav lugeda ja Dozoride maailm on ju sümpaatne. Aga kindlasti ei tohiks Dozori sarjaga tutvumist sellest osast alustada.