Ja eks tegu olegi seal üht otsa pidi arvutimänguga. Avastab ühel päeval Moskva ajakirjanik juhuslikult posti pealt sildi, kus kutsutakse inimesi värbamispunkti. Värvatakse aga…orbitaalpommitajatele, kosmosehävitajatele. Läheb ajakirjanik asja uurima ja ilmneb, et jah, justkui arvutimängu reklaam aga…inimesed kontoris kinnitavad, et kõik on tõsi. Tõepoolest kosmos, tähelaevad, tulnukad, kosmoselahingud ja kõik on päris. Ajakirjanik otsustab asja järgi proovida ning, kuidas öeldagi – kahestub. Üks „tema“ satub süvakosmosesse, teine jääb Maale kukalt kratsima. Mõistatus tuleb loomulikult lahendada ja ohutu ei ole see teps mitte.
Ausalt öelda mind tavaliselt eriti ei vaimusta „tänapäeva inimene satub mahajäänumasse/arenenumasse tsivilisatsiooni“ lood aga see pole põhjus, miks ma antud teosele 4 panen. Lugu ise on hea ja lõpp meeldis mulle väga. Tema ainus viga ongi selles, mis ma juba alguses ütlesin. Lihtne raamatuke. Kergelt ja huviga loetav, ent põnevusest küüsi närima ei pannud. Laias laastus on raamat väärt 5-t, kuid Lukjanenko teiste teostega võrreldes 4. Kellele autori stiil on varem meeldinud, sellele soovitan käesolevatki lugeda.