Üldkontseptsioon on korralik. On Pahupool (=Iznanka), st. meie maailm. Pahupooles ei ole maagiat, valitseb teadus ja ratsionalism. On Keskmaa – maailm, kus on nii maagiat kui ka meie mõistes tehnikat (raudteed, metallurgia, elekter). Keskmaal elavad elfid, kääbikud, päkapikud ja võlurid (=maagid). Maagid on kunagi ammu ühiselt kukutanud Keskmaad valitsenud lohe. Lohe mitte ainult ei valitsenud, vaid ka kaitses Keskmaad. Meie maailmast suudavad sellele võlumaale siirduda vaid need, kes tunnevad end siin võõrastena. Nemad ei kujuta ohtu Keskmaale, nad kohanevad ja leiavad seal rakendust. Kuid on olemas ka kolmas maailm, maailm, kus toimib üksnes maagia ja nõidus. Heidikud sellest maailmas rakendavad Keskmaal maagiat. Võlurid ja maagid on pärit tollest kolmandast maailmast. Tolle kolmanda maailma elanikud on püüdnud korduvalt vallutada Keskmaad, kuid ühisel jõul on lohe ja maagid kõik vallutuskatsed tagasi löönud.
Romaan algab sellega, kus üks tavaline noor Moskva arst ei kohane kohe mitte igapäevaeluga. Asjad lihtsalt ei allu talle. Teejuht viib ta siit maailmast Keskmaale. Viktorit ründavad millegipärast mitmesugused maagid. Selgub, et ta ei ole tavaline Pahupoolelt lahkunu. Tal on üllatavaid võimeid, millega nurjab kõik maagide rünnakud. Romaani algul selgub, et Keskmaad ähvardab hirmus rünnak sellest Kolmandast maagia maailmast. Osa maage on appi kutsunud lohe. Teised on Lohe vastased ja on Pahupoolelt kutsunud Lohetapja.Endalegi üllatuseks selgub Viktorile, et temast peab saama Lohetapja. Ka raamatu esimene viiendik, mida siinkohal lühidalt refereerisin, on meeldiv.
Üldkokkuvõttes annan hindeks siiski nelja, sest mind kui paadunud realisti ei köitnud need imelised muutused Viktoris. Saan küll aru, et muinasjutt ja puha, aga... ei tundnud imetlust ega vaimustust. Neli, mis neli.