On mingi äärealade maailm, kus vireleb inimeste koloonia. Einoh, nad saavad üsna hästi hakkama, aga ääremaa on ääremaa... oleks siis veel rajamaa, ei lihtsalt mingi umbne ääremaa. Olulisel kohal igapäevases elus on ka õigeusk, aga kirik teab oma kohta ning see on ka inimeste endi vaba valik... usuga selles maailmas probleeme pole. Segane Sõda on aastaid tagasi lõppenud.
Loo peategelane on tõeline luuser, kellele on saatus palju määranud, aga kes kõik oma võimalused ikka maha mängib... Lõpuks tahavad kohalikud talle veel ka naise võtta, paha vaadata ju kuidas hea inimene hukka läheb. Planeedil on ka imperaatori vägede garnison, mis teenindab ja valvab kosmosesadamat. Elu on koloonias unine...
Kuniks saabub kosmiline regatt! Koloonia elu saab üsna pea peale pööratud...
Ning siis kuulutatakse planeedil välja sõisaseisukord, sest universumisse naaseb mingi võõraste laev ammulõppenud Segasest Sõjast. Kogu planeet aetakse relvile...
Väärt lühiromaan! Miks neli? Autor tegeleb siin ilgelt edukalt ja nauditavalt vana materjali lüpsmisega. Lühiromaan peaks kronoloogiliselt asetsema romaanide diloogia ees, sest kui ma õieti aru sain kirjeldati siin möödaminnes Arthur Curtise üheksandat ebaõnnestunud katset jõuda planeedile Graal. Ka see võõra laeva ajahüppe idee mängiti romaanis «Imperatorõ illjuzi» läbi. Aga Lukjanenko on Meister ning isegi sekundaarne loome on tal võrratu! Aga siiski neli!
Nüüd ka wõrgus olemas!