Ähvardasin reedel, et hakkan lugema ja arvustama uut eestikeelset vene ulme antoloogiat, aga kallis kaasa krabas raamatu oma kätte ning sestap keskendun hoopis vanade võlgade likvideerimisele.Esimesena on kavas Sergei Lukjanenko lühiromaan «Недотёпа». Kuna Lukjanenko nimi müüb igast asendist, siis tehti lühiromaanist muidugi kaanelugu, mis ajakirja «Jesli» puhul tähendab, et värviline kaanepilt kordab teksti alguses olevat illustratsiooni. Tegelikult on küll illustratsioon kaanepildi mustvalge kordus, aga teistpidi kõlas see lause lihtsalt paremini.
Tegevus toimub mingis killustatud võlukuningriigis, kus vähemaid haldusüksusi valitsevad miskid kaashertsogid. Siis aga otsustab «üleaedne» kaashertsog omi valdusi laiendada ning vallutab «naabrimehe» maad ja lossi ning tapab nende endise valitseja.
Alaealine troonipärija jäetakse mitmel põhjusel ellu. Esiteks seepärast, et uue isanda järeltulija on loru ning elusolev trooninõudleja oleks hea motivaator. Teiseks pole uus isand mingi sadist ning ei leia miskit mõnu lapse tapmisest. Et aga ellujäätu elu kerge poleks, siis lastakse temaga samaaegselt lahti ka paarkümmend orbu, kes peavad samuti troonipärija Triksina esinema, et tõesta siis...
Triks aga pole oma senise elu jooksul eriti lossist välja saanud ning seetõttu on ta iseseisva elu esimesed päevad ikka väga troostitud. Edasi hakkab juba pisut looma, aga kerge pole tal ikkagi...
Kõige rohkem vihastabki mind kui lugejat autori- ja kirjastajatepoolne pettus. Ei olnud ei ajakirjas «Jesli», ega ka Nikolai Naumenko koostatud antoloogias «Фантастика 2006. Выпуск 2» kusagil märget, et lühiromaan on katkend peagivalmivast ja -ilmuvast romaanist. Vastupidi, ajakirja «Jesli» toimetus on korduvalt rõhutanud, et nemad romaanide katkendeid ei avalda!
Märkus romaanikatkendi kohta oleks aga hädavajalik olnud, sest iseseisva tekstina see lühiromaan ei tööta. Pole sel õiget lõppu jne. Igatahes asusin mina kohe pärast lühiromaani lugemise lõpetamist autori blogist uurima, et mis ja kuidas ning saingi teada, et esimene osa neljast.
Lühiromaani põhiliseks puuduseks oleks just liigne muinasjutulisus ja lapsikus. Ka tuletas see lühiromaan mulle liialt meelde ühte märksa kuulsamat muinasjutt-romaani kolmest paksust ning seegi miinuseks. Lukjanenko oskab ikka hulga paremini!
Kui jätta kõrvale kirjastuslik hämamine, siis on lühiromaan üsna nõrka nelja väärt, aga (autori kaasabil teostatud) lugeja petmise eest üle kolme ei saa.
