Petrovitshil ja Lvovitshil on oma väike ehitusfirma. Kontor soodsa koha peal - geostatsionaarselk orbiidil, Coca Cola ladude ja radioaktiivsete jäätmete ymbertöötlemise vabriku vahel. Päikesesysteemi piires ehitamise litsents võeti neilt kyll ära ja nyyd on meeste firma parasjagu virelevas seisundis.
Yhel ilusal päeval aga tormab Petrovitsh röömsalt kontorisse ja teatab et laekus tellimus! Keegi kindral tahab oma planeedile suurt sanatooriumi, sajale tuhandele inimesele. Mehed kergelt hämmelduses - tolle planeedi elanikond tervikuna on napilt miljon. Pealegi tahetakse toda sanatooriumi mitte ilusa plamidega varustatud troopilise saare peale vaid kusagile tundrasse.. Kindral aga jääb endale kindlaks - nende rahvas on hästi karastatud ja eelistab teenitud puhkust just säärastes karmides looduslikes tingimustes. Ja veel, peaasi et uksed puhketubadel oleksid paksust rauast ja kindlate lukkudega..
Säärase humoreski ajendiks olla autori korteris hiljuti läbiviidud remont. Nii et omamoodi.. olmeline hoiatusromaan miniatuuris. Pluss vististi kerge paroodia Sheckley Arnoldi ja-mis-selle-teise-mehe-nimi-nyyd-oligi duole. Samas on see lugu selline.. hästi tavaline. Sääraseid on venemaal kirjutanud ja kirjutatud sadu. Kui autori nime kaane peal poleks - kehitaks õlgu ja ega ei ytleks kyll et see Lukjanenko sulest on. Veel, mispärast see jutt kogumikus "Gadzet" esimesel kohal on jääb kergeks mõistatuseks - kogumikku sisse elamiseks oli seal märksa väärilisemaid lugusid.