Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Sumeretšnõi Dozor

(romaan aastast 2003)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (9)

Dozor-sarja kolmas romaan, mis tavapäraselt koosnemas kolmest teineteisega väga tihedalt seotud jutust (kui neid eralda hindama hakata, siis võiks ka hindega pisikesi kõhklusi tekkida, ent kolme lugu tuleb siiski vaadata kui ühte tervikut), mida soovitaksin soojalt ja tungivalt lugema hakata alles siis, kui Dozor-sarja kaks esimest romaani (soovitatavalt värskelt) läbi on loetud, ning milles otsitakse vastust küsimusele, kas tavalisest inimesest võib saada Teine. See on muidugi selline väga väeti ja mannetu sisukokkuvõte, ent ma ei taha siinkohal spoileriks hakata ;-)

Väga põnev, üllatavate pööretega (näiteks kolmanda loo puhul suutis autor mind kõvasti ninapidi vedada, olin juba üsna kindel, et olen autori skeemi välja nuputanud, ent siis pöörati kõik pea peale), peategelased on endised (valge maag Anton, eestlasest endine must maag ja nüüd Inkvisitsiooni esindaja Edgar, Antoni endine korterinaaber ja endine sõber - nüüdne kõrgem vampiir Kostja jne.), paljud liinid saavad edasi arendatud või lõpetatud (lugeja saab teada Teiste võluvõime tegeliku olemuse, muuhulgas), mõnes kohas võimatult naljakas (James Bond kui moodne mütoloogia ja rongiakna taga lendav hiidnahkhiir) ja kõige oma näilise kerguse juures väga sügav, pikaks ajaks mõtlemisainet tekitav romaan.

Ainus miinus (väike-väike, enamuse jaoks pole seda ilmselt olemaski) oli minu jaoks ses raamatus tõdemus, et Lukjanenko on seekord astumas esimesi pisikesi samme ses suunas, mis viisid Rõbakovi uppumiseni veneülimuslikkuse ja impeeriumiihaluse sohu (vabandust pateetika pärast, et Rõbakov oli minu jaoks väga oluline kirjanik ja ta muteerumine selleks, mis ta täna on, lõi mul jalad alt)... aga need olid alles esimesed pisi-pisikesed sammud ja loodetavasti jääb see rada poolikuks... pigem arvan/loodan nii...

Ei olnud halvem kui sarja esimene või teine osa, vähemalt sama hea, kui mitte parem… Ei tahaks siinkohal hakata suurt kiidusõnavahtu lööma... ütleks vaid, et raamat (sellisel kujul, nagu ta mul riiulis on - kolm sarja romaani ühtede kaante vahel) oli minu jaoks kindlasti möödunud aasta suurim lugemiselamus ja hakkab kuuluma nende teoste TOP Kümne hulka, mida ma ikka teatud aja tagant läbi loen ja mis mu mõtteilma ja mu mina väga kõvasti mõjutanud on ja veel mõjutama saab (väga vähe on selle esimese kümne hulgas ULMEteosed, ehk veel vaid üks või kaks...)

Ja seda ka veel, et oleks tõsine kuritegu Dozori romaanid eesti keelde tõlkimata jätta. Päriselt ka ;-)

Teksti loeti vene keeles

Kui eelmise kahe romaaniga võrrelda, siis Dnevnoi Dozori esimene osa oli ehk parem.. Eraldi pluspunktid teenib Las`i nimeline kõrvaltegelane. "O, kak tõ vosmuzalshja Garri Potter!" ;)
Teksti loeti vene keeles

hinne kippus lugedes korduvalt neljale vajuma - ja varasemate osadega seda ei juhtunud - aga Avo mainitud Las päästis hinde. sest muuhulgas võttis ta lühidalt kokku probleemi, mille kallal autor lasi peategelasel - aga Anton polnud ka varasemates osades just nutikate killast - ikka lehekülgede kaupa jahuda. et siis mootorrattaga karu on naljakas ainult tsirkuses - aga liikluses ja liiatigi automaadiga varustatult pole mootorrattaga karu enam üldse naljakas. karu all, tähendab, oli mõeldud (tavalist)inimkonda.

hea kirjandusteose puhul hakkavad mängima mitu erinevat kihti. antud juhul tahaks neid eristada kolm: kus toimub? mis toimub? miks toimub? see keskmine ehk käimasolev intriig - kedagi aetakse taga, kedagi kahtlustatakse pahategudes jne - on igati tasemel. aga iga lahendatud mõistatus või intriig viib suurema intriigini. ja kui eelmistes osades oli suht lihtne vihjata, et see pole veel kõik ning nii heledatel kui tumedatel on käimas veel märksa suuremad mängud, siis nüüdseks on "suured" ideed otsa saanud ja tegeletakse imho pseudoprobleemiga. eriti nõutuks tegi "tundehetk" keskmise loo lõpus. istuvad, nutavad, annavad ebamääraseid lubadusi homsest teisiti elama hakata... handraa, eksole.

ning siis "kus toimub" ehk tegevuse taust. mul hakkab väga kiiresti igav, kui fantasy-romaani tegevus toimub mingis kauges aja- või ruumipunktis. ganimedesel, ülem-keskmaal, sigakoera udukogus. ehk siis: kõik need nõidused, needused ja muu maagia on seda mõjusamad, mida realistlikum ja argisem on taust. juhtub vahel, et autoril tekib raskusi oma väljamõeldud võluvärkide toimimisloogikaga - selle ma olen nõus alla neelama. aga realistliku tausta loomine on ju elementaarne. nii et pisieksimused käivad õudselt närvidele. no ei pane kuldsete kätega traktorist kaasaegset diiselmootorit enam uuesti kokku, ei võta "kolksu välja". oleksin nõus uskuma, kui metsatagune häkker ühendaks oma iskra-nimelise arvuti auto "ajuga" ning progeks selle poole vähem kütust tarbima - aga traktoristi ei usu. eriti veel sellist, kes varem diisel-subaruid parandanud. no ei ole meile tuttavas maailmas diiselmootoriga subarut. pisiasi, mis näitab autori lohakat ja üleolevat suhtumist. õnneks on head siiski rohkem...

Teksti loeti vene keeles

Lisan omapoolseviie. Minu meelst ilus näide sellest, kuidas seikluslikku ulmet kirjutada tuleb. Kõike on parasjagu nii põnevust, huvitavaid pöördeid kui ka piisavalt mõtlemisainet. Minu meelest õnnestuvad Lukjanenkol just eriti hästi lugude lõpud. Kui võrrelda umbes samasse maailma kirjutatud Vassiljevi “Lik tshjornõi Palmirõ”-ga, siis Lukjanenko kirjutatu meeldib mulle enam.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Kui eelmistest dozori-sarja raamatutest võis lugejatele külge jääda arusaam, et Päevane ja Öine vahtkond on need kaks vastandlikku jõudu universumis, mille omavahelisel tasakaalustatud võitlusel (Inkvisitsiooni valvsa pilgu all) maailm kui niisugune üleüldse püsib, siis kolmandas osas saab selgeks, et tegelikult veavad mõlemad Vahtkonnad ja vaat et isegi Inkvisitsioon rohkem nagu ühte vankrit. Madalama aukraadiga tegelased erinevatest Vahtkondadest võivad ju omavahel nagistada, aga see on pigem selline vaenlase imiteerimine, nagu ühe armee erinevad üksused õppustel. Huvitav näha, mis järgmises osas saab...
Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: