Üheks selliseks, kes läbi Väravate väga palju reisinud on, on moskvalasest eradetektiiv Martin, kel elukutseks kaugetelt planeetidelt ärajooksikuid tagasi tuua. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte, sest jooksik peab tagasi pöörduma vabatahtlikult – oma tahte vastaselt ei lase Võtmehoidjad Väravast läbi kedagi. Kui Martinil palutakse tagasi tuua läbi Värava Kõiksust päästma põgenenud tütarlaps, siis tundub see alguses olevat täiesti tavaline ülesanne. Tegelikult muidugi pole, nagu Sa isegi arvata võid.
Veider, et seda raamatut veel keegi arvustanud ei ole. Ma kujutan peaaegu ette paari alalist baasikirjutajat, kes romaani sisu peas veeretades selle järelmaitset proovivad ja kirjutamist muudkui edasi lükkavad ja edasi lükkavad. Mina nii ei saa, mulle meeldib kohe pärast raamatukaante sulgemist arvuti taha istuda. Muidu ei saa valge lehena uue raamatu kallale asuda; ei saa ajus üht teatud sektorit tühjaks lasta. Ebamugav on.
Lühidalt öeldes on “Spektr” väga hea raamat. Väga põnev on ja väga raske on seda raamatut käest ära panna. Minu jaoks oli “Spektri” tipp siiski umbes romaani keskel, kui Martin külastas dio-dao’de maailma. Noh, see osa romaanist oli isegi parem kui väga hea, see osa lõi lihtsalt hinge kinni. Romaani lõpp oli selline nagu ma lootsin – ühest küljest tähendab see, et erilist üllatust ei tulnud, teisalt läks lõpplahendus suure kaarega mööda ka sellest, mida ma sisimas kartsin. Lukjanenko on kirjanikuna täiskasvanuks saanud, tundub mulle. Tore on.
Tegelikult tean ma, miks keegi veel BAASis “Spektrist” kirjutanud pole. See raamat vajab lihtsalt pikka seedimist. Ilmselt pikemat, kui “Blizitsa utro/Holodnõje berega” ja kindlasti palju pikemat kui minu arvates ebaõnnestunud “Tantsõ na snegu”. Just seepärast tuli sest arvustusest üks suhteliselt küündimatu soga. Vabandust muidugi. “Spektrit” lugeda tasub sellegipoolest.
Ma ise loen seda raamatut veel kindlasti enam kui üks kord. Ja juba päris varsti.