Ühel täiesti tavalisel päeval toimub esimene kontakt maavälise mõistusliku eluga, kui võõras tähelaev enese järel kahte kaunist vikerkaarejuga jättes Maa orbiidile ujub. Ja millise kergendusohke toovad kuuldavale kõik väljavalitud suurte (ja mitte nii suurte) riikide saadikud, kui Võõras (oranzh villapallike tillukeste silmakestega) teatab, et neile teadaoleva kaheksakümne kolme ja poole mõistusliku rassi suhted põhinevad sõprusel, koostööl ning vastastikku kasulikul kaubandusel. Ja kiire on Võõrastel, nad ruttavad edasi, ent kui inimesed tõepoolest soovivad, võivad nad teha kiirelt kaupa ja vahetada väärismetallide ning kunstiväärtuste vastu imelisi tehnikasaavutusi – ülikiireid kosmoselaevu, suurepärast Auriani toidusüntesaatorit, organisminoorendajat, iseennast taasehitavat tehast…
Üle tüki aja on Lukjanenko saanud maha looga, mis mulle tõeliselt meeldib. Sain endale terveks õhtuks hea tuju. Tõeliselt lahe jutt. Kui üldse millegi kalla norida, siis oleks ehk lugu võinud nende meduusisarnaste sooelanike tähelepaneliku kuulamise pildiga lõppedagi. Aga ega see päris lõpp asja halvemaks kah teinud. 5 igal juhul.