Sergei Lukjanenko

Nagu oligi oodata, jätkuvad Markuse (Lunastaja?) rännakud aegamööda suureneva kaaskonnaga (12 apostlit?). Kuid see on seikluslik pealispind. Sügavamal tekib aga järjest rohkem küsimusi. Erinevalt meie maailmast, jättis tolle maailma Lunastaja inimestele Sõna, mille kilde erinevad inimesed erinevas mahus kasutada saavada. Esialgne Sõna aga, mille valdajaks on Markus, annab võimu kogu maailma üle. Arusaadav, et sellise väärtuse eest algab armutu võitlus (mis on ka romaani sekluslikuks fooniks).

Selle esialgse Sõna olemasolu on selge, käegakatsutav märk Lunastaja olemasolust ja seoses selle valdajaga ei saagi nagu küsimusigi tekkida. Kuid ometi tekib. Ühe apostli ilmutustes on öeldud, et enne õiget Lunastajat ilmub vale-Lunastaja - Kuisatusse Viija (Iskusitel), kes hakkab käituma hoopis vastupididelt Lunastajale, kuigi väliselt õigesti. Kui Lunastaja oli lihtrahvast, siis vale-Lunastaja tuleb kõrgest soost jne. Ning Ilmarit (ja mitte ainult teda), valdavad kahtlused. Ja küsimuste ahel sellega veel kaugeltki ei lõpe.

Alustasin lugemist kannatamatuse, suurte ootuste ja kerge kõhklusega (kas ei tule pettuda), aga tulemus järjekordselt ületas kõik ootused. Keeleliselt on lugu suurepärane. Jyrka kirjutas "Holodnõje berega" kohta - karjuvalt realistlik romaan. Tesise osa kohta käivad samad sõnad veel suuremalgi määral - kogu tegevus toimub juba esimesest osast tuttavas kontekstis. Üllatusi jagub, ja lõpp on võimas! Mõni lehekülg enne lõppu (kohe pärast Ilmari nägemust) tundus, et sain lõpuks aru, kuhu autor tüürib, kuidas olukord lahendatakse ja mõne minuti sain enda üle väga uhke olla. Kuid asjata, ei arvanud ära :) Paistab, et pandi hoopis nurgakivi kolmandale osale. Ja ei kujutagi ette, kuidas toda lahendama hakatakse.

Kogu selle sarja tuumaks on Sõna - nii esialgne Sõna kui ka Sõnakillud, mida valdavad erinevad tegelased. Ja kogu sarja jooksul saame me järjest rohkem teada, mida see Sõna õieti tähendab. Ja arenguruumi on jäetud ka ilmsele järgnevale romaanile. Tekstis on sellele küllalt vihjeid.

Lõpetuseks - Lukjanenko valdab Sõna (olgugi et mitte seda, romaani Sõna).

Loomulikult lugesin ma romaani huviga läbi, kuid sellist võimsat tunnet, mis oli esimese köite lugemise järel... sellist tunnet ei kogenud. Üldiselt ma ka aimasin, et millega asi lõpeb... ja kes ei aimaks, kui pisemgi tutvus kristlusega annab ju võtme kätte... põnevust tekitas pigem see, et kellele mingi roll antakse ning kuidas asjalood konkreetselt kujunevad.

Häirib vene ulmele üldisemalt omane ebaõnnestunud lõpp (provalnõi konets), mis äraseletatult tähendab, et romaan lõpeb pisut hiljem kui peaks... ning see ülearune osa romaani lõpus on selline süva- ja mitmetähenduslik möga, mis peaks lugejale mulje jätma, et ta on nüüd miskit eriti sügavat lugenud. Selline lõpundus on ilmne Strugatskite halb mõju... ainult, et Strugatskitel ei mõjunud sellised lõpud hävitavalt.

Hinne neli on avansina... niikuinii loen ma seda romaani veel, eks siis näeb, et kas teisel lugemisel venitab nõrga viieni, või ei. Praegu olen tiba pettunud – esimene osa kruvis ootused liialt üles!

Tagantjärele märkasin, et minu arvustus Sergei Lukjanenko kristlikule romaanile on minu 33-s arvustus sellele autorile.

Ja nüüd (30. juulil 2002) olen ma siiski sunnitud romaani hinde viieks tõstma. Teisel lugemisel said mingid asjad vägagi paika! Ja kõik eespool kirjutatu jääb jõusse, aga uuel lugemisel leidsin romaanist neid väärtusi, mis esmalugemisel märkamata jäid. Diloogia teine osa on lihtsalt sedavõrd teistmoodi kirja pandud – pean silmas seda, et omapärase maailma tutvustamise asemel tegeleb autor hoopis ühe teatava küsimuse valgustamisega. Mõlemat romaani seovad sama maailm, samad tegelased ja seesama põgenemine. Esimene romaan rännuraamat värvikast maailmast... teine aga mõtisklus probleemidest, mis kerkivad esile ka sedavõrd värvikas maailmas... sedavõrd värvikas maailmas ehk isegi enam.

Lukjanenkol õnnestuvad minu meelest kõige paremini teosed, kus haaravate sündmuste ja huvitavate tegelaste abil on välja toodud inimlikud probleemid ja küsimused. Selline otsene filosofeerimine, mida Lukjanenko antud teoses harrastab, ei tundu just tema kõige tugevam külg olevat.

Kolmandaks, ei saanud ma lahti tundest, et autor ise väga ebalevalt seda romaani kirjutas; näis nagu ei teadnud ta peatüki algul, kuhu tahab täpselt jõuda ja millest kirjutada. Sellest siis need turistimuljed Budapesti ujulatest ja mõttetud heietused vene saunast. Kui tegelastel parasjagu põgenemisega kiire ei ole, pannakse nad napsi võtma ja kui Lukjanenko “Dozoris” on venelaste viinaviskamine ja filosofeerime igati omal kohal, siis siin tilgutatakse meile vaid tegelastele juba ammu teadaolevaid (kuid lugejale seni - ja ainult autori tahtest tulenevalt - varjatud) seiku Lunastajast, mis tegelikult ongi ainsad diloogia ideestikku edasiarendavad momendid.

Kui Antoine’ni (St.-Exupery) mängutoomine kõrvaltegelasena on üldiselt õnnestunud, siis sellise tegelinski, nagu tshehhist sapööri ja madjarivihkaja Pivochka sokutamine Ilmari õllekaaslaseks on enam kui küsitav. Ka vene luuraja Farid on võrdlemisi hea leid, Gerard, Arnold ja Jens jäävad aga üsnagi skemaatilisteks. Ilmar ise meenutab pigem vene õigeusklikku patukahetsejat... imho jäid enamus tegelasi rohkem slaavlasteks.

Kulminatsioon jõuab ühel hetkel lihtsalt kätte ja midagi vapustavat pole selleski. Romaani teoloogiline tagapõhi tõttöelda ei võimaldagi selleks hetkeks autoril enam midagi põrutavat ette võtta. Küsimus on ju selles, et kas Markus on või ei ole ja mida ta peale hakkab, kui on.

Kokkuvõtteks, et selle lugemine oli üsna kurnav ja esimese osa järel tärganud kahtlused, et iseenesest huvitavas maailmas ei osanud Lukjanenko midagi targemat ette võtta, kui ühe standartse questi, leidsid kinnitust.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...