Kasutajainfo

Sergei Lukjanenko

11.04.1968–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Sergei Lukjanenko ·

Blizitsja utro

(romaan aastast 2000)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (7)

Romaani "Holodnõje berega" otsene järg, sündmused jätkuvad praktiliselt sama koha pealt, kus lõpes eelmine romaan. Võib olla on lugu kuidagimoodi loetav ka omaette, kuid kahtlemata jääb kaduma kogu kontekst (ja "Holodnõje berega" lugemine tasub vaeva). Praktiliselt on tegu ühe tervikuga. Tegevussuunad ja sündmused otseselt tulenevad esimesest romaanist. Nagu esimeseski osas on siin palju ootamatuid pöördeid, eriti lõpplahendus, ja nendeni peab jõudma ikkagi romaani lugedes. Küll aga saab siin rääkida tegevuse suundadest (kusjuures ma eeldan siin, et "Holodnõje berega" on loetud ja kontekst on tuttav).

Nagu oligi oodata, jätkuvad Markuse (Lunastaja?) rännakud aegamööda suureneva kaaskonnaga (12 apostlit?). Kuid see on seikluslik pealispind. Sügavamal tekib aga järjest rohkem küsimusi. Erinevalt meie maailmast, jättis tolle maailma Lunastaja inimestele Sõna, mille kilde erinevad inimesed erinevas mahus kasutada saavada. Esialgne Sõna aga, mille valdajaks on Markus, annab võimu kogu maailma üle. Arusaadav, et sellise väärtuse eest algab armutu võitlus (mis on ka romaani sekluslikuks fooniks).

Selle esialgse Sõna olemasolu on selge, käegakatsutav märk Lunastaja olemasolust ja seoses selle valdajaga ei saagi nagu küsimusigi tekkida. Kuid ometi tekib. Ühe apostli ilmutustes on öeldud, et enne õiget Lunastajat ilmub vale-Lunastaja - Kuisatusse Viija (Iskusitel), kes hakkab käituma hoopis vastupididelt Lunastajale, kuigi väliselt õigesti. Kui Lunastaja oli lihtrahvast, siis vale-Lunastaja tuleb kõrgest soost jne. Ning Ilmarit (ja mitte ainult teda), valdavad kahtlused. Ja küsimuste ahel sellega veel kaugeltki ei lõpe.

Alustasin lugemist kannatamatuse, suurte ootuste ja kerge kõhklusega (kas ei tule pettuda), aga tulemus järjekordselt ületas kõik ootused. Keeleliselt on lugu suurepärane. Jyrka kirjutas "Holodnõje berega" kohta - karjuvalt realistlik romaan. Tesise osa kohta käivad samad sõnad veel suuremalgi määral - kogu tegevus toimub juba esimesest osast tuttavas kontekstis. Üllatusi jagub, ja lõpp on võimas! Mõni lehekülg enne lõppu (kohe pärast Ilmari nägemust) tundus, et sain lõpuks aru, kuhu autor tüürib, kuidas olukord lahendatakse ja mõne minuti sain enda üle väga uhke olla. Kuid asjata, ei arvanud ära :) Paistab, et pandi hoopis nurgakivi kolmandale osale. Ja ei kujutagi ette, kuidas toda lahendama hakatakse.

Kogu selle sarja tuumaks on Sõna - nii esialgne Sõna kui ka Sõnakillud, mida valdavad erinevad tegelased. Ja kogu sarja jooksul saame me järjest rohkem teada, mida see Sõna õieti tähendab. Ja arenguruumi on jäetud ka ilmsele järgnevale romaanile. Tekstis on sellele küllalt vihjeid.

Lõpetuseks - Lukjanenko valdab Sõna (olgugi et mitte seda, romaani Sõna).

SEDA SARJA PEAB LUGEMA !!!
Teksti loeti vene keeles

Erinevalt Jyrkast (vt. allpool) tõmban mina asja yle järele mõelnuna hinde viielt neljale. Nyydseks on selge, et kolmandat osa kus käesoleva romaani lõpu mõttest edasi arutatakse, ei tule. Seega tundub et "autori idee", kuhu ta (teise osa jooksul) arvas ennast jõudvat ongi selline nagu viimases peatykis kirjas ja edasiarendust sellele loota ei ole. Võimalik et ma olen ennast sedapuhku millestki mööda lugenud.. kuid minu arvates jääb selline lõpp - kristalliseerunud kujul - käesoleva sarja muude võlude kontrastil nõrgaks.
Teksti loeti vene keeles

Kui diloogia «Iskateli neba» esimene romaan oli hästi läbimõeldud ja komponeeritud värvika maailma kirjeldus, kus autoril jätkus samas ka indu ja tahtmist hoogsate seikluste jaoks ... siis diloogia teine romaan on lihtsalt üks lõputu põgenemine. See põgenemine on küll põnev, et keerad muudkui lehti ja soovid teada, et mis edasi saab. Samas on lugemisjärgselt selline pettasaanu tunne, et justkui oleks mingit nürit fantasyromaani questi lugenud. Maailm on endiselt hea, aga seiklused kipuvad rohkem realistlikumaks (kui rääkida transpordivahenditest)... ning samaaegselt on seiklused järjest ebarealistlikumad (kui rääkida tegevuse usutavusest).

Loomulikult lugesin ma romaani huviga läbi, kuid sellist võimsat tunnet, mis oli esimese köite lugemise järel... sellist tunnet ei kogenud. Üldiselt ma ka aimasin, et millega asi lõpeb... ja kes ei aimaks, kui pisemgi tutvus kristlusega annab ju võtme kätte... põnevust tekitas pigem see, et kellele mingi roll antakse ning kuidas asjalood konkreetselt kujunevad.

Häirib vene ulmele üldisemalt omane ebaõnnestunud lõpp (provalnõi konets), mis äraseletatult tähendab, et romaan lõpeb pisut hiljem kui peaks... ning see ülearune osa romaani lõpus on selline süva- ja mitmetähenduslik möga, mis peaks lugejale mulje jätma, et ta on nüüd miskit eriti sügavat lugenud. Selline lõpundus on ilmne Strugatskite halb mõju... ainult, et Strugatskitel ei mõjunud sellised lõpud hävitavalt.

Hinne neli on avansina... niikuinii loen ma seda romaani veel, eks siis näeb, et kas teisel lugemisel venitab nõrga viieni, või ei. Praegu olen tiba pettunud – esimene osa kruvis ootused liialt üles!

Tagantjärele märkasin, et minu arvustus Sergei Lukjanenko kristlikule romaanile on minu 33-s arvustus sellele autorile.

Ja nüüd (30. juulil 2002) olen ma siiski sunnitud romaani hinde viieks tõstma. Teisel lugemisel said mingid asjad vägagi paika! Ja kõik eespool kirjutatu jääb jõusse, aga uuel lugemisel leidsin romaanist neid väärtusi, mis esmalugemisel märkamata jäid. Diloogia teine osa on lihtsalt sedavõrd teistmoodi kirja pandud – pean silmas seda, et omapärase maailma tutvustamise asemel tegeleb autor hoopis ühe teatava küsimuse valgustamisega. Mõlemat romaani seovad sama maailm, samad tegelased ja seesama põgenemine. Esimene romaan rännuraamat värvikast maailmast... teine aga mõtisklus probleemidest, mis kerkivad esile ka sedavõrd värvikas maailmas... sedavõrd värvikas maailmas ehk isegi enam.

Teksti loeti vene keeles

Jah, ei olnud nii hea kui esimene. Seda eriti seetõttu, et terve paksu raamatu põgeneti ja peeti religioosseid vestlusi aga midagi uut ei sündinud. Oleks ju võinud siis asja eelmise osaga ära lõpetada. Ehkki lõpp veidi üllatas. Oleks oodanud, et Ilmar ongi tegelt mingi nipi läbi Lunastaja aga Markus niisama tühikargaja. Markus tegelt isegi oli, Ilmar aga... võib-olla tuleb veel ka kolmas osa. Selle ostmisse aga suhtuksin tegelikult juba ettevaatlikult. Kiskus juba tegevus vähe lahjaks.
Teksti loeti vene keeles

Üks väheseid Lukjanenko teoseid, mille lugemine mul pooleli jäi, kuna midagi huvitavamat vahele tuli. Samuti puudus lugemise järgne eufooria/rõõm, et midagi ilusat ja head on läbi loetud.

Lukjanenkol õnnestuvad minu meelest kõige paremini teosed, kus haaravate sündmuste ja huvitavate tegelaste abil on välja toodud inimlikud probleemid ja küsimused. Selline otsene filosofeerimine, mida Lukjanenko antud teoses harrastab, ei tundu just tema kõige tugevam külg olevat.

Teksti loeti vene keeles

Üsnagi haarava romaani “Holodnõje berega” järg on minu meelest mitmes plaanis ebaõnnestunud, pannes nii diloogiale “Iskateli neba” suure küsimärgi. Kõigepealt, et esimese osa puudujäägid võimenduvad siin juba kriitiliseks. Toodav (mis sest et varas Ilmari silme läbi) maailmapilt on ülimalt lihtsustatud ja skemaatiline, muutudes kohati lihtsalt ebausutavaks. Olulisest ja elustavast detailiseeringust on vajaka. Teiseks, puudub romaanil tegelikult süzhee. Ta on esimese osata üsna loetamatu, ei seisa päriselt enda eest. Süzhee puudumise all mõtlen, et kablutamine läbi Euroopa lihtsalt jätkub, põgenikke jälitatakse üha usinamalt ja suuremate jõududega, millele korrespondeerub Ilmari ja tema sõprade üha suurenev võimekus ja aina kasvav õnn. Väljarabelemised täbaratest olukordadest muutuvad aga standartseks ja tüütuks. Vahele on pikitud teoloogilisi mõtisklusi, mis palju tavatargutamisest ei erine. Üldse mõjub see pretensioonikas sügavus võõrkehana.

Kolmandaks, ei saanud ma lahti tundest, et autor ise väga ebalevalt seda romaani kirjutas; näis nagu ei teadnud ta peatüki algul, kuhu tahab täpselt jõuda ja millest kirjutada. Sellest siis need turistimuljed Budapesti ujulatest ja mõttetud heietused vene saunast. Kui tegelastel parasjagu põgenemisega kiire ei ole, pannakse nad napsi võtma ja kui Lukjanenko “Dozoris” on venelaste viinaviskamine ja filosofeerime igati omal kohal, siis siin tilgutatakse meile vaid tegelastele juba ammu teadaolevaid (kuid lugejale seni - ja ainult autori tahtest tulenevalt - varjatud) seiku Lunastajast, mis tegelikult ongi ainsad diloogia ideestikku edasiarendavad momendid.

Kui Antoine’ni (St.-Exupery) mängutoomine kõrvaltegelasena on üldiselt õnnestunud, siis sellise tegelinski, nagu tshehhist sapööri ja madjarivihkaja Pivochka sokutamine Ilmari õllekaaslaseks on enam kui küsitav. Ka vene luuraja Farid on võrdlemisi hea leid, Gerard, Arnold ja Jens jäävad aga üsnagi skemaatilisteks. Ilmar ise meenutab pigem vene õigeusklikku patukahetsejat... imho jäid enamus tegelasi rohkem slaavlasteks.

Kulminatsioon jõuab ühel hetkel lihtsalt kätte ja midagi vapustavat pole selleski. Romaani teoloogiline tagapõhi tõttöelda ei võimaldagi selleks hetkeks autoril enam midagi põrutavat ette võtta. Küsimus on ju selles, et kas Markus on või ei ole ja mida ta peale hakkab, kui on.

Kokkuvõtteks, et selle lugemine oli üsna kurnav ja esimese osa järel tärganud kahtlused, et iseenesest huvitavas maailmas ei osanud Lukjanenko midagi targemat ette võtta, kui ühe standartse questi, leidsid kinnitust.

Teksti loeti vene keeles

Ostsen ta, raisa, ärh. Vedelú piiterlaste müügiletis ja es pidand kahtekümmet viit krooni küll siikord paljuú.

Viit väärt raamat, mu meelest. Lõpuleviidud, läbimõeldud, viimistletud. Oleks tahtnud mõlemat osa ühes raamatus näha, aga eks ta veel tuleb nõnnamoodi mõnelt teiselt kirjastuselt ehk kunagi hiljem. Need filusuufilised vestlused, mis esimesel korral põhevuse pärast lugedes vahele jäivad, saavad teisel korral naudingu pärast lugedes üle loetud. Kuna lõpp ei tulnud üllatusena, sest teema arutati karstikoopas juba piisavalt läbi, ei tunne, et lugu õhku rippuma jääks. Ühelt meeskirjanikult igatahes üllatavalt vaimselt arenenud kirjutis. Legendi ümbertöötlus teemal, et kui Lunastaja oleks Rooma läinud ja mis siis oleks saanud toetud küllalt tugevalt meie maailma traditsioonidel (kaksteist apostlit jne, kuigi meil oli Juudas kolmeteistkümnes). Tuntud ja tundmatu on kenasti tasakaalus. Hea raamatu kohta polegi palju öelda, kui just süvaanalüüsi ei tee, aga, ausalt, ei viitsi liigselt nämmutada...

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2023
november 2023
oktoober 2023
september 2023
august 2023
juuli 2023

Autorite sildid: