Tähtis on, et Lukjanenko on ennast taas ületanud. Ma tean, et seda on raske uskuda, sest latt on niigi kõrgel. Peab tunnistama, et juba mõnda aega alustan ma Lukjanenko uute tekstide lugemist kerge värinaga hinges, kartes, et kirjanik on end tühjaks kirjutanud; et on sunnitud tähtajaks midagi trükki andma ja see pole päris SEE, nii et pean lugema hädakorras kokkuklopsitud haltuurat. Aga "Tantsõ na snegu" on nii tasemel, et ma olen kirjaniku peale pahanegi, et pean järge ootama. Kohe ja nüüd tahaks edasi lugeda. Hirmsasti tahaks!
Lugu algab sellest, et peategelasest noore poisi vanemad kasutavad oma konstitutsioonilist õigust surmale. Seepärast, et töötus ja vaesus ei jäta teist võimalust; seepärast, et pojal oleks mingigi võimalus õnneks; seepärast, et ainus alternatiiv on kolida kupli alt välja, sinna, kus parimal juhul aasta-kaks vastu peab. "Hüvastijäturahade" eest katavad nad pidulaua ja maksavad pojale kinni järgmised 7 eluaastat. Ja hommikul lähevad Hüvastijätu Majja - nad sureksid kodus, oma voodis, ent siis oleks see valus.
"Ja isa hakkas rääkima alles siis, kui nad uksest väljumas olid:
- Tikki...
Ta vaikis, sest tal oli liialt palju sõnu ja liiga vähe aega. Ma ootasin.
- Tikki, sa mõistad, et see oli õige.
- Ei, isa – ütlesin ma.
Ma oleksin pidanud ütlema "jah", ent ei suutnud.
Isa naeratas, kuid kuidagi kurvalt, võttis emal käest ja nad väljusid."
Ent isegi see pole lahendus – planeet on tohutu kloaak, kus tulevikku lihtsalt pole. Ainus tee on tähtede poole, ent piloodiks õppimine maksab nii palju, et sellist raha ei saa Tikki enesele ealeski lubada. On siiski veel üks võimalus – ennast kosmoselaevale arvutuslikuks mooduliks palgata, olla "ajud pudelis", teenida õpinguteks raha ja… muutuda suure tõenäosusega tavalise 5-aastase teenistuse järel tahtejõuetuks idioodiks.
"- Oota! – ütles järsku Anton. – Tahan sulle veel üht asja selgitada, poiss. Praegu ajame me sinuga juttu ja see on meeldiv tegevus. Sest sa oled tark, vahva vennike. /.../ Ent kui sa saad arvutuslikuks mooduliks, muutub kõik. Me hakkame sinusse hoopis teisiti suhtuma. Isegi kui sa pärast esimest reisi võõra planeedi kosmosejaama uudistama tuled: veel lõbus, uudishimulik ja tõeline. Kuid me ei hakka enam sinuga lobisema, naljatama ja naerma. Sest oleme näinud kümneid ja sadu selliseid, kui sina – alguses tarku, toredaid, häid. Ja kui suhtuda teisse pärast seda, kui te voolu lülitute, kui inimestesse, siis pole kasu ka tugevaimatest närvidest."
Ma tunnistan ausalt, et teose algust lugedes oli mul pisar silmanurgas ja klomp kurgus. Viimati liigutas mind nii tõsiselt Rõbakovi "Zima", kah vene fantast. Habicht kirjutas Sirbis, et "vene kirjanduse tugevaimaks küljeks on just oskus väljendada hingevalu inimkonna saatuse pärast. Igas vähegi märkimisväärses vene kirjanikus on killuke Dostojevskit. Nii on see ka Lukjanenko puhul." Ja “Tantsõ na snegu” on sellele väitele parim tõestus.