Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel jätkub. Nagu pealkirjastki arvata on asju sedapuhku rohkem näidatud Pimeduse jõudude poolelt. Nagu ka eelmine raamat, koosneb "Dnevnoi Dozor" kolmest jutustusest.
Esimese minategelaseks on kuri nõid Alissa. Kir Bulõtshevi juttude kangelanna nimekaim, seksapiilne, sympaatne ja äärmiselt kylmavereline tädi. Kõrvaltegelasena libises läbi ka eelmises raamatus.
Juhtus nii et järjekordselt relvastatud kokkupõrkel Päevas ja Öise Valve vahel sai Alissa tugevaid maagilise iseloomuga vigastusi ning kaotas ajutiselt võime nõiduda. Et asi juhtus lahinguylesannete täitmisel, saadetakse Alissa Päevase Valve kulu ja kirjadega tervist parandama ... pioneerilaagrisse Artek. Kasvatajaks.
Maagid, nõiad ja muu säärane rahvas ammutab oma võlujõudu teadagi tavaliste inimeste emotsioonidest. Valged maagid positiivsetest, mustad maagid negatiivsetest tunnetest. Alissa rvikuur näb välja umbes nii, et päeval jahmerdab oma pioneeridega rannas, õhtul jutustab neile jubedaid õuduslugusid. Ja öösel, kui lapsed magavad, käib kurja naeratusega voodite vahel ringi ja toitub pioneeritydrukutes indutseeritud koshmaaridest.
Ühel päeval jääb Alissa pilk rannas pidama naabruses hullavate poisteryhma kasvatajal. Turske, intelligentse näoga ja fantastiliselt kitarri mängiv Igor on just selline tyyp millised Alissale meeldivad. Mõne aja pärast avastab nõiapreili, et on elus esimest korda _kõrvuni_ armunud.
Vaat siis, milline romantiline algus. Peale Alissa figureerivad siin veel sellised tegelased nagu juba tuttav võlur-infotehnoloog Anton Gorodetski, eestlasest must maag Edgar, neli soomlast, kes Inkvisitsiooni rekvisiitide laost miski hirmsa jõuga Fafniri Kyynise nimelise artefakti pihta panevad.. ja palju muud värvikat rahvast. Lust lugeda.
Ahjaa, seoses mõni aeg sf2001 listist läbi käinud teemaga, erootiliste stseenide kohasusest (ulme-) kirjanduses. Käesolevas raamatus on yks selline stseen suisa võtmepositsioonil. Kusjuures _fantastiliselt_ hästi välja peetud! Nii et, Wõrokas, võta loe ja imesta. Teine kirjanduslik võte mida kobakäppadest autorid sageli pruugivad ja mis mind alati häirinud on - tegevuse käigus traagiliselt hukkunud sympaatsete tegelaste "elustamine" raamatu lõpus. Enamasti happy endide saavutamiseks. Ka selline asi on käesoleva teose lõpus täiesti olemas. Aga jälle - geniaalne ja 100% sobiv nagu silmaauku. Kohati jäi mulje et Lukjanenko teeb seda meelega ;)
Nagu öeldud, koosneb raamat kolmest, yksteisega seotud jutustusest. Esimene ja viimane neist on geniaalsed. Keskmine, well, on kah hea aga rohkem selline, siduvaine alguse ja lõpu vahel. Yldiselt on aga tegemist Lukjanenko yhe parema, kui mitte seni parima teosega. Samas, eelmisest osast ("Notshnoi Dozor") eraldi teda vististi hästi lugeda ei kannata. Mitte et sellest hullu oleks - kas see raamat oli tõsiselt hea. Nii et - häid lugemiselamusi. Sellise väärt asja puhul on nendest raske hoiduda. Soovitan soojalt.