1.
5
4.4
2.
3
3.667
3.
3
4.333
4.
6
4.333
5.
7
4.714
6.
4
4.0
7.
5
3.2
8.
8
4.125
9.
3
4.667
10.
2
5.0
11.
5
5.0
12.
2
4.5
13.
9
4.889
14.
32
4.531
15.
7
4.857
16.
8
4.75
17.
22
4.591
18.
8
4.5
19.
10
4.4
20.
17
4.647
21.
7
4.286
22.
6
4.5
23.
3
4.667
24.
9
5.0
25.
9
4.667
26.
8
4.625
27.
9
3.889
28.
3
4.0
31.
2
4.0
32.
1
3.0
33.
1
2.0
35.
1
4.0
36.
1
5.0
1.
1
4.0
2.
1
4.0
3.
2
4.5
4.
5
4.0
5.
5
4.4
7.
1
5.0
8.
1
5.0
10.
2
4.0
11.
1
4.0
12.
2
3.0
1.
1
5.0
2.
9
4.111
3.
3
3.333
4.
5
4.4
5.
2
3.0
6.
2
4.0
7.
7
4.286
8.
3
3.333
9.
5
4.6
10.
6
4.5
11.
2
3.5
12.
6
3.167
13.
6
3.833
14.
2
3.5
15.
7
3.857
16.
6
5.0
17.
4
4.75
18.
4
3.0
19.
6
4.333
20.
10
4.8
21.
6
4.833
22.
5
4.0
24.
4
4.75
27.
1
4.0
31.
7
4.429
32.
5
4.2
33.
7
4.857
34.
5
4.6
36.
1
4.0
37.
6
4.167
38.
4
5.0
39.
3
4.0
40.
3
4.667
41.
4
4.75
42.
3
4.333
43.
4
3.75
44.
3
3.667
45.
2
4.0
46.
2
5.0
47.
1
3.0
48.
2
3.0
49.
3
4.333
50.
1
4.0
51.
1
4.0
52.
1
5.0
53.
3
4.667
54.
3
3.667
55.
1
4.0
56.
1
5.0
57.
1
4.0
58.
1
5.0
59.
1
5.0
60.
1
5.0
61.
1
5.0
62.
1
4.0
63.
1
5.0
65.
1
5.0
68.
1
5.0
70.
1
3.0
76.
1
5.0
81.
1
3.0
3.
1
4.0
4.
1
3.0
6.
1
5.0
10.
1
5.0
(jutt aastast 1999)
Lugu kaheteistaastasest poisist Mishast, kelle vanemad on lapse soetamise sidunud omalaadse geneetilise eksperimendiga. Nimelt on Mishal tõeliselt fenomenaalne haistmismeel. Suurusjärgu võrra parem kui keskmisel koeral. Säärase haistmisega saaks ta yhiskonnale kasu tuua keemiatööstuses, farmatseutikas, kus iganes. Aga Misha ei taha. Ei taha, et tema eneseteostuse ja elusaatuse ainsaks teeks oleks ta nina.
Mõtlik, mõõdukalt õpetlik ja lõpkokkuvõttes ysna hea jutuke.
Hea lugu, aga kuratlikult programmiline... ning mõeldes sarja parematele juttudele tuleb tekstile siiski neli panna. Siiski on jutt mõnuga loetav ning avab samas ka selle imekena kauge maailma üsna olulisi tahke.
Misha on seesama poiss, kes jutus «Moi papa – antibiotik» tundis oma sõbrale kingitud käevõrus osooni lõhna ning kelle ärevus ka käevõru omanikule üle kandus ning kes siis asja uurima asus...
Misha on nüüdseks küpsuseksami sooritanud ning on täiesti vastutusvõimeline ühiskonna liige. Seega on Mishal õigus munitsipaalelamispinnale, tasuta toidule ja riietusele. Ainult, et see riietus ja toit on selline odav sünteetika... korralikke tooteid saab vaid raha eest ning raha saab endiselt vaid tööga. Ainult, et mida oskab teha 13-aastane üldhariduskooli lõpetanud poisiklutt? Jäätist müüa, pileteid kontrollida jne. Mishat (ja ka Igorit) selline elu ei rahulda... Mishale pole ka meele järgi fakt, et teda jälgitakse... tema haistmismeel on haruldane, aga ta tõesti ei soovi töötada ninaga... ta ei soovi olla nn. kõnelev koer!
Selle loo puhul on tegemist lukjanenkolikult hästi kirjutatud tulevikumaailmaga, enne mida võiks lugeda eelpoolmainitud antibiootikumijuttu ning mille järel võiks ette võtta lood "Doroga na Vellesberg" ja (mitte nii kohustuslikult) "Potshti vesna". Minu poolt kindel viis.
