Esimene Lukjanenko raamat, mille kätte võtsin, ja loetud sai ühe hooga, lihtsalt ei saanud pidama. Kohati oli tunda, et raamatul on ka eellugu, kuid see ei seganud lugemist. Virtuaalmaailma (Deeptown) idee oli vastuvõetav algusest saadik, samuti esimene põhiprobleem - mõrv virtuaalmailmas. Seal on praktiliselt kõigil mingid relvad, kuid surm virtuaalmaailmas tähendab lihtsalt programmi töö lõppu (tagasipöördumist reaalsesse maailma), kust võib soovi korral kasvõi kohe uuesti virtuaalmaailma tagasi minna. Tõsi, on olemas ka nn. teise põlvkonna relvad, mis vigastavad raudvara, s.t. tuleb lisaks vaeva näha ka arvuti remondiga, kuid reaalne inimene jääb ikkagi ellu.
Paras vapustus on Deeptown`is kiiresti leviv kuulujut, et keegi oli tapetud _reaalselt_, s.t. mini relva kasutamise tagajärjel üks inimene surigi arvuti taga. Suur oht kogu virtuaalmaailmale, ja peategelane Leonid hakkab tegutsema...
Kõik toimub lähitlevikus ja tundub kuradima realistlik. Virtuaalmaailma tavarelvad on tegelikult tavalised programsed vahendid, mis peatavad virtuaalmaailmas olija masinas "Dibenko hüpnotisaatori" töö - kas "legaalselt" või sanktsioneerimata moel (nagu viirused). Viimasel juhul võib ka muud halba juhtuda - nagu ikka arvutiviirustega. Teise põlvkonna relvad on juba kindlalt viirused, mis lisaks rikuvad ka raudvara. Tegelikult olid taolised "relvad" (viirused) olemas juba XT-de ajal, kus näiteks monitoride rea/kaadrilaotuse sagedustega manipuleerimine põhjustas monitoride läbipõlemise. Mõnikord polnud selleks viirust vajagi, piisas mõne test-programmiga oskamatult ümber käia. Tänapäeva monitorid on kindlamad, kuid n. Tshernobõli viirus hävitas elmise aasta lõpus nii mõnegu uuema masina BIOS-e.
Kolmanda taseme relvad, mis tapavad inimese, ei tundugi enam nii ebareaalsed. Kui on vaja ainult "tshut-thut pomotsh", et viia virtuaalsesse trannsi, siis "eshtshjo tshut-tshut pomotsh", ja ongi infarkt/insult... Vägisi tulevad meelde omal ajal kõmu tekitanud reklamid, mis jooksid üksikute kaadritena filmi sees, nii et tedvus neile reageerida ei jõudnud, alateadvus aga küll. Ja vaja on võib-olla tõesti "tshut-tshut". Doomi (ja mitte ainult) mängija ongi poolenisti transis. Selleks piisab tegelult paljast tekstist - vaadake mume/muda mängijaid, neil on kogu maailm kujutluses, mingit pilti ekraanil pole ollagi, aga reaalsuset väljas on nad sugugi mitte vähem, kui "Doomi" mängijad.
Ja kes teab, millised relvad on juba praegu reaalselt "kompuutrisõja" arsenalides. Teise taseme omad (mis rikuvad ka "vaenlaste" arvutite raudvara) on kindlasti olemas, kes aga ütleb, kui palju on puudu kasvõi inimese psüühika mõjutamisest arvuti kaudu?
Need on siis mõned "kõrvalmõtted", aga raamatu enda tegevus on lisaks kõigele ka põnev, "kolmanda taseme relvad" on alles algus. Pealegi tundub autor arvutustehnikas üsna kodus olevat. Ühesõnaga, "viis".
