Poiss nimega Danka lesib kerge kylmetusega voodis ja lööb aega surnuks. Äkitselt kargab läbi akna seinale päikesejänku. Ilmselt mängib keegi hoovis peegliga. Pool naljatades ytleb poiss päikeselaigule, et ärgu too kartku, jäägu tema juurde. "Tere!" vastab seepeale päikeselaik.
Edasise vestluse käigus selgub, et õigupoolest ei olegi tegemist mitte päikesejänku vaid päikesekiisuga. Kassipojale on too loomake nimelt oluliselt sarnasem kui jänesele. Päikesekiisu on kyll alles hästi pisike, samas aga võimekas. Näiteks oskab ta imeosavasti ravida kylmetushaigusi, just selliseid mis Dankat parasjagu vaevavad. Keerab ennast poisi kaela ymber kerra, nurrub natuke, ja kurk ei valutagi enam.
Oma oskuste edasise demonstreerimise käigus avastab kiisu toa seinast, mitmekordse tapeedikihi alt mitmeid salajasi uksi. Säärased uksed viivad teistesse maailmadesse. Niisama, proovi mõttes, lähevadki poiss ja kiisu yhte sellist maailma lähemalt vaatama.
Avatud ukse vahelt paistab vaid pimedus.
Kohati muhedalt armas ja samas morntõsine muinasjutt. Kui tyypilises muinasjutus on antagonistlikeks poolusteks Hea ja Kuri, siis Lukjanenko võtab asja mõnevõrra sygavamalt. Võitlevateks poolteks on Valgus ja Pimedus. Ka valge ryytel võib olla lurjus ja reetur. Ka pimeduse deemon võib olla hea.
Absoluuutset Tõde ei ole, igalyhel on oma tõde. Ja igayks valib, kuidas ta oma tõde näeb, kas valguses või pimeduses. Ka võitlus tõe ja õiguse eest on eelkõige ikkagi võitlus - kui tahad, et su õigus võidaks, pead sa oma teelt pyhkima need, kelle õigus on teistsugune. Ja sageli mitte just kõige "ausamate" meetoditega.
Keegi siin just võrdles Preussler’i "Krabatit" "Tõe ja Õigusega". Umbes sarnaseid võrdlusi võiks tuua ka käesoleva romaani puhul. Samas, mulle isiklikult kipuvad Lukjanenko mitte-nii-raskemeelsetes toonides teosed paremini meeldima. Sellest ka neli.