See jutt, oo auväärne BAASi lugeja, kõneleb suursugusest ja vaprast miilitsatöötajast Akbardiinist ning sellest kuidas too kõrgesti austatud kangelane, andku Allah talle palju eluaastaid, leidis kõrvaltänava prygihunnikust põlastsuväärse ja haisva punkari. Kuid mitte ainult korravalveorganite ylistusena ei ole hea see jutt, oo lugeja, vaid _see_ on tema juures põhiline, et kirja on ta pandud idamaise muinasjutu vormis!
Jutu esimeseks avaldamiskohaks oli vene Fidonet, millega Lukjanenkol, paistab et tihedad sidemed on. Loo enda kohta veel niipalju, et kahtlemata oli ta andekas ja lõbus. Ainuke häda - umbes kolmandiku võrra liiga pikk. Ainult absurdlikust vormist tulenevat lõbusust ei saa vist palju yle kolme-nelja lehekylje hoida. Seepärast ka neli.