Kosmoseregatil lyhemat, seni läbiuurimata trassi kasutada yritanud kosmonaut hindab oma laevukese tagasihoidlikke võimeid yle ja on sunnitud sooritama hädamaandumise tundmatul planeedil. Maandumine ei suju kõige paremini ja ärkab meie kangelane õhupalli gondlis. Kahe noormehe seltsis, kes ta teadvuseta olekus mägedes yles korjasid.
Järgneb terve rida kummalisi tähelepanekuid. Noormehed on varustatud keskaegsete arbalettidega. Samas on nood arbaletid sedavõrd keerulise konstruktsiooniga, et viitavad pigem kõrgelt arenenud tehilisele kultuurile. Metsas kohtuvad nad grupi ehtsate keskaegsete ryytlitega. Samas on kohalike reaktsioonist tulirelva nägemisel ilmne, et sellise riistapuu funktsiooni ja omadustega on nad pareminigi kursis kui kosmonaut ise.
Keskpäraselt hea jutt. Põhiliseks hädaks oli minumeelest see, et autor oli kohati oma fantaasial liiga vabalt voolata lasknud. St. lugemise ajal kippus asi kohati sedavõrd absurdseks kätte minema, et tekkis tahtmine raamat käest panna. Hiljem kyll, seletab Lukjanenko kõik ilusti ja andekalt ära, et miks nii, ja mismoodi moondusid kohalikud elanikud keskaegse linna kõrval soos äkitsi huntideks... Aga muljet see siiski pisut rikkus. Neli miinus.